Esimeseks vormimütsiks oli tumesinine kitsa kandiga lenduri peakatet meenutav lootsik, vasakul küljel koolimärk, kolmenurksel rukkisinisel emailfoonil tähed TTG. See müts õpilastele ei meeldinud ja kuna selle kandmine polnud kohustuslik, siis seda palju ei kantud. Üldiselt aga pooldati vormimütsi ja varsti pärast minu tööle asumist TTG-s tegi õppenõukogu mulle ülesandeks esineda uue vormimütsi kavandiga. Õpilased soovisid väikest nokaga mütsi, nagu olid üliõpilaskorporatsioonide värviteklid. Värvideks sooviti sinist, musta ja valget. Nii sai õpilaste enamiku pooldamisel ja õppenõukogu kinnitamisel uueks peakatteks mustast sametist põhjaga nokkmüts rukkilillesinisest kalevist äärega, mida sameti osast eraldas kitsas valge kant. Vasakul küljel oli koolimärk, mis püsis muutmatul kujul kuni 1934. a. sügiseni. Koos koolireformiga kehtestas Haridusministeerium üleriigiliselt kõigi tütarlaste koolide jaoks naiselikuma peakattena bareti. Selle vasakul küljel oli üks kolmenurgeline kiil kanditud erineva värviga, mille keskel kooli märk. Progümnaasiumil ja reaalkoolil oli üks kant, gümnaasiumil tuli sellele kolmnurgale sissepoole lisaks siksakiline pael. Materjal ja värvide kombinatsioon jäid koolidele vabaks. Jäime oma endise musta sameti juurde, progümnaasiumi ja reaalkooli bareti kandiks sinine-valge pael. Gümnaasiumi mütsil oli kandi kõrval valge siksakiline pael. Kooli märk jäi endiseks. Kullassepad valmistasid koolimärgiga sõrmuseid ja rinnamärke, millele näis õpilaste keskel olevat suur poolehoid. Gümnaasiumi lõpumärk jäi endiseks – tammelehe pärja keskel „TTG“ selle all lennu järjekord rooma numbritega. Märgid valmistati hõbedast.
Asukoht teoses
