Tädi Maali jutud. Mis seal Raadil...

Mis seal Raadil siiski pidi toimuma, oli kangesti põnev. Kümme minutit enne ühtteist astusin Raadi mõisapargi väravast sisse Eesti Rahva Muuseumi territooriumile. Järve äärest algas noorte puudega palistatud jalgrada, vasakule jäi kivimüür. Paremal üle järvenurga paistis punasõdurite mälestusmärk, kuhu kogunes rahvast. Samas oli telk, kus pakuti toidupoolist. Läksin lähemale. Peeti kõnesid, mängis muusika. Kõlasid nõukogudeaegsed pateetilised võidupühalaulud.

Mõisapargi esimese hoone juurest, kus polnud ühtegi inimhinge, pöörasin järveäärset teed tagasi. Nüüd paistis rahvamass üle järvenurga mulle vasakult. Kohal võis olla juba sadu inimesi. /---/

Minust astusid mööda ilmselt kolme põlvkonna inimesed lilledega: kes kambaga, kes perekonniti, kes üksikult. Jõudsin vestelda ühe tuttava venelannaga ja ütelda talle vene keeles: Elagu rahvaste sõprus!“ Siis tuli korpusepoiss oma lilledega. Astusin vapralt koos temaga peamiselt vene rahva pühapaiga poole. Tulpe ja nartsisse oli igal hauaplatsil kuhjade viisi, samas kõrval pakuti veteranidele telgiservas napsu „po rjumotšku“. Ühtegi purjus inimest ma ei näinud.

Teosest
lk 138–139