„Vanemuine” – see meenutab alati midagi. Midagi muinasjutuliselt imeilusat, meenutab andekaid inimesi, kes on end publikule pühendanud, kes loovad ilu, kõike ülevat ja kaunist, millega inimhinge pidevalt üles kobestada. /---/
Sina, „Vanemuine”, muutud, muutud pidevalt ja tood kaasa enneolematu ja -nägematu, mis ikka hea ja elujaatav on. Alatiseks jääb Sulle otsingurõõm ja nooruslik edasipüüdmine.
Sina, „Vanemuine”, muutud, muutud pidevalt ja tood kaasa enneolematu ja -nägematu, mis ikka hea ja elujaatav on. Alatiseks jääb Sulle otsingurõõm ja nooruslik edasipüüdmine.
Asukoht teoses
lk 115–116
