Laev. Minuga juhtus, et...

Minuga juhtus, et ilma mingi vajaduseta sõitsin ühel päeval Tartu raudteeäärsesse linnaossa, kus ma pole aastaid käinud. Tuli selline tuju, et kui õige läheks. Läksin ja hakkasin otsima Suure Kaare tänavat, õigemini küll üht maja tollel tänaval. Tulin suvalises paigas bussist maha ja hakkasin otsima.

Enda arust mäletan neid paiku üsna hästi, peaksin mäletama. Olen seal ju terve aasta elanud, iga päev mööda Näituse tänavat Viljandi tänava kooli ja kesklinnagi kõndinud. Kõikemuutvat ehitamist pole tolles linnaosas veel ette võetud. Ent ometi... ma ei leia Suurt Kaart. Oli Näituse tänav ja Suur Kaar läks sealt risti üle, mäletan täpselt, kooliajal tuli mul vasakule keerata, nurga peal oli väike pood.

Kui ma õhtuti koolist tulin, oli vahel poe ees pikk suhkrusaba, harilikult see kaardus mitmekordselt ja tülikas oli mööda pääseda. Olin tookord juba viisteist, aga suhkrust oli mul vaid ähmane sõjaeelne mälestus. Aastaid oli ilma läbi saadud, suhkrupeedist keedetud pruun veniv siirup ajas asja ära. Ei mul ega ühelgi meie perest tulnud mõttessegi suhkrukilo pärast sabasse kaklema tulla. Seal just nimelt kakeldi, mõnikord lopsaka sõimu saatel, mõnikord täitsa vaikselt. See viimane oli eriti jube, sest enamasti olid sabasseisjad ja ka kaklejad naised.

/---/ Praegugi on nurga peal poekene. Kas tõesti toosama? Vaevalt, sellel siin on lihvitud plaatidest kaarjas trepp ja kuldläikelised uksekäepidemed, laiade akende taga paistab heledus, puhtus ja kaubaküllus. Nagu vanastigi, käivad akendele väljastpoolt luugid ette, aga mitte enam nood kõverad ja pragusid täis luugid, vaid teised. Tänavate ristmik oleks justkui vägagi toosama mis varem, kuid poe eest vasakule pöörav tänav ei ole Suur Kaar, vaid Lunini. Niisugust nime siin enne ei olnud, päris kindlasti mitte. Peab mõne mutikese käest küsima, nood tavaliselt teavad. Igas linnajaos leidub mutikesi, kes teavad ja mäletavad kõiki asju maailma loomisest alates.

Teosest
lk 166–168