Kopliperasoos on rahapada. Me paneme väga...

Me paneme väga imeks, et hobused linnas ei künna, et seal ei olegi niisugust maad, mida künda, on ainult majad ja majad ja majad ja igal pool elavad ainult inimesed. Natuke on ka kasse ja koeri, aga hobused tulevad maalt linna käima, päriselt nad linnas ei ela, sellepärast et talle ei ole. Lehmi ja lambaid linnas ka ei ole, ainult laadapäeval tuuakse neid sinna osta ja müüa. Kanu on, kuid kaunis vähe.

Ivo ütleb, et ega talle linnas suurt meeldigi. Alguses oli huvitav, sest ka tema oli enne kooli ainult kaks korda linnas käinud. Nüüd on ta õhtupoolikuti kõik tänavad läbi kõndinud ja ära näinud, tolmu olevat seal rohkem kui terves maailmas kokku, ka varblasi ei ole ta eluaeg nii palju näinud kui seal. Laadapäeva õhtul olevat kõik laadaplats täis hobusepabulaid ja varblasi, nood kisklevad üksteisega, nii et suled lendavad, ega ole üldse külavarblaste moodi. Pärast, kui pimedaks hakkab minema, tulevad laadaplatsile naised pangede ja korvidega, ise vist natuke häbenevad ka, aga ikka tulevad ja korjavad hobusepabulaid endale korvi ja pange sisse ja tassivad aiamaa peale. Kesa ega muud põldu pole neil olemaski ja üleüldse ei olevat linnas pooltki nii ilus kui kodus ja vanaema pool. Siiski läheb Ivo sinna juba homme tagasi, sest ta tahab linnas koolis käia ja kõik teada saada ja siis meile ka jutustada.