Kohutava kiirusega voolas tulvavesi Jänese silla hallide raudvõlvide alla. Roolimehel tuli pingutada tähelepanu ja jõudu, et meid õnnelikult silla alt läbi juhtida ja keerukohtadest eemal hoida. Kaunist pilti pakkus kristallselge, veinkollase vee keerlev mäng sillavõlvide jalgmiku taga. Silla all tunglevate veemasside vulin ja laevamasina teravad hääled ei suutnud summutada laulurästa hüüdu, mis lähedasest kaldakuusikust selgesti meieni kostis.
Maha jäi raudteetammi palistav ja kuusikut piirav hiline lumeviir. Tõttasid mööda raagus paplite sirged read, rohelist lehepärga ootavad kaseneiud. Möödusid taluhoonete luitunud seinad, hallid pilbaskatused, Emajõe oru kauged nõlvad. Üha lähemale nihkusid Tartu õllevabriku punased tellismüürid ja kõrged kirikutornid.
Meid üllatas kõlavalt häälitsev aulide salk. Nende vali „aa au-li, aa au-li” oli meile meeldivaks jõeretkelt lahkumise hüüuks. Tõusis veelt ehmunud piilpardipaar. Pigimustal sooturbakuhjal puhkas kiivitaja. Kõrgemal levisid Aruküla devoni ajastu liivakivinõlv ja seda piirav õrnroheline orulamm. Kõik möödus tuttava pildireana. Küllastunud kaunist ja õpetlikust kevadretkest tulvaveelisel Emajõel, jõudsime tagasi paadisadamasse.
Asukoht teoses
