Roosakad pilvekahlud lagitaevas lõid valvakaks. Päike oli juba tõusnud ja ta silmipimestav ketas ujus valgusemeres. Toomepuude krobelised tüved värvusid merevaiguliseks. Nende pikad varjud roomasklesid üle rohekaspruuni puistualuse ning külmanud kõnniteede. Vilu hommikuõhk värises loendamatute kuldnokkade lauluhelidest. Siis kõlas peen vile, mis tundmatuseni järele aimas salulehelindu, seal levis nobe helideväring, otsekui siristaks ritsiklind. Kuskilt kuuldus koovitaja kõlav hüüd, mis siiski tuli kuldnoka kurgust.
Kuid anatoomia instituudi poolt, sealt, kus tumedad kuused piiravad Faehlmanni sammast, kostis rida hoopis erisuguseid helisid. Need polnud kuldnokkade hääled: puukoristaja, kes juba aastaid siin lähikonnas pesitses, hüüdis oma kadunud kaaslast. Ka metsvindid korrutasid raagus pärnakroones lakkamatult oma hõiskavat laululugu. Nende hääled olid veel pisut karmid ja neid polnud nõnda palju kui kuldnokki. Siiski tundus kevade tuleku rõõm olevat nakatanud nendegi südamed. Isegi tihased, keda aasta läbi oleme harjunud kuulma, tundusid täna hoopis rõõmsamalt häälitsevat kui tavaliselt. Tornja kuuse rippuvaist oksakahludest kõlas rasvatihase lõbus leelutamine. Vahtravõra käharast oksakeerustikust kajas sinitihase meeleolukas liirutamine. Ka sootihane, keda siin harvemini kuulda, avaldas täna oma kevaderõõmu, tuues kuuldavale eriti puhtaid vilehelisid. Isegi väike-kirjurähn ei suutnud üldises elevuses külmaks jääda. Kord piiksus ta väänkaela kombel, kord põristas kui trummilööja kuivanud pärnaoksal.
Rõõmsasti tantsisklesid heledad päikesekiired lindude lõbusa laulumängu saatel puude raagus võrades ja nõrk tuuleõhk raputas tasakesi punakaid oksvõresid. Inglisilla kaitseveeru külm plekkkatus valendas tuhandest siravast härmatisokkast. Hetkeks tuhmus nende hiilgus, kuid järgmisel hetkel lõi ta uuesti särama kõigis vikerkaarevärvides. Peatset ärkamis- ja uussünnirõõmu näisid nautivat ka jalaka pakatamiseni paisunud pungad, mis ehtisid punakate marjadena peeni oksaraage. Toome veerul ilutses sarapuupuhm väävelkollaseis õiehelmeis. Hiigelröövikuina rippusid pikad õisikurvad tema peeneraolistel okstel. Helges hommikuvalguses kumava kuuse ladvas keris kirju ohakalind keerulist laululugu.
Aeglaselt liikus päike kahkjashalli pilve taha ja puudelt kadus tema elustav helk. Tundus, nagu oleks hoogne linnulaul viivuks soikunud, kuid samas kõlas ta endise hooga. Vaikselt seisid põlised puud ja kuulasid väikeste laulikute suurt kevadelaulu. Laul näis liigutavat isegi suurimat kodumaa looduseuurijat K. E. v. Baeri. Näis, nagu pehmeneks ta teravajooneline pronksnägu leebeks naeratuseks, nagu tahaks ta hallpunaselt graniitsambalt maha astuda, et paremini jälgida väikest porri, kes naaberkuusel nii kangekaelselt järele aimas metsvindi laulu.
Salk hakke lendas heledasti kilgates toomkiriku hiigelvareme katkenud võlvide kohal, otsides pesapaiku aukudes, mis mustendasid tema punaseis müürides. Järsk tuuleiil veeretas kuivanud vahtralehti pargipinnal ja pildus neid kelmikalt kirjusuliseile kuldnokkadele, kes igirohelisest punasamblast toitu otsisid. Alt orust levis rohevindi liiritamine. Kuldnokkade vile ja metsvintide laul laotus üle kirju katusemere, üle Emajõe, mis sinakashalli maona hallrohelises orulammis lookles. Laul möödus ruugeist devonikaljudest, mis heitsid pikki varje päikesest helendavale nõlvale, ja kustus vist seal, kus horisondil helendasid lainjad kinkuderead ja sinasid metsahambad.
Ka Faehlmanni rohekasruuge pronkskuju tuhkhallil graniittulbal näis hetkeks elavana. Ta näis kuulavat lõbusate pidutujuliste kuldnokkade vilesid ja pöialpoisi imepeent häält.
Taevas kattus tinase rüüga. Hakkas jahe. Tuli tagasi koju pöörduda, kuid ei tihanud seda teha enne, kui polnud külastanud kevadetundes tuksuvaid Toome nõlvu ja orgu.
Sügav Toome org, kus talvel kajasid kelgutajate ja suusatajate naer ja rõõmsad hüüded, oli juba lume- ja jäävaba. Pruunide ja hallide soomustena katsid kõdunenud kaselehed tema niisket põhja ja koltunud nõlvu. Haljendavate kuuskede ripnevad oksakahlud elustusid leevikeste pehmeist häältest. Raagus kasevõras leelutas agaralt pigimustades ja väävelkollastes sulgedes särav rasvatihane. Värviliste kiirtena mängles hetkeks pilve tagant naeratav päike sõlmilisil jääpurikail, mis ilustasid äsjamurtud oksatömbikest.
Oru poole vaatav punakaspruun Toome nõlv paistis veel elutuna. Kuid Toomemäe päikesepoolsel küljel võis tähele panna tärkavat taimeelu. Koltunud kõduga kaetud mullapinnase mustas rüpes haljendas harakputkede ja verihurmarohtude ererohelisi lehekodarikke. Need polnud mullused ületalvitunud lehetupsud, vaid uue kevade noorusvärsked võrsed. Ühes kuldnokkade ja metsvintidega olid nad esimesed kevadekuulutajad Tartu Toomemäe lumest vabanenud nõlvul.
Kuid anatoomia instituudi poolt, sealt, kus tumedad kuused piiravad Faehlmanni sammast, kostis rida hoopis erisuguseid helisid. Need polnud kuldnokkade hääled: puukoristaja, kes juba aastaid siin lähikonnas pesitses, hüüdis oma kadunud kaaslast. Ka metsvindid korrutasid raagus pärnakroones lakkamatult oma hõiskavat laululugu. Nende hääled olid veel pisut karmid ja neid polnud nõnda palju kui kuldnokki. Siiski tundus kevade tuleku rõõm olevat nakatanud nendegi südamed. Isegi tihased, keda aasta läbi oleme harjunud kuulma, tundusid täna hoopis rõõmsamalt häälitsevat kui tavaliselt. Tornja kuuse rippuvaist oksakahludest kõlas rasvatihase lõbus leelutamine. Vahtravõra käharast oksakeerustikust kajas sinitihase meeleolukas liirutamine. Ka sootihane, keda siin harvemini kuulda, avaldas täna oma kevaderõõmu, tuues kuuldavale eriti puhtaid vilehelisid. Isegi väike-kirjurähn ei suutnud üldises elevuses külmaks jääda. Kord piiksus ta väänkaela kombel, kord põristas kui trummilööja kuivanud pärnaoksal.
Rõõmsasti tantsisklesid heledad päikesekiired lindude lõbusa laulumängu saatel puude raagus võrades ja nõrk tuuleõhk raputas tasakesi punakaid oksvõresid. Inglisilla kaitseveeru külm plekkkatus valendas tuhandest siravast härmatisokkast. Hetkeks tuhmus nende hiilgus, kuid järgmisel hetkel lõi ta uuesti särama kõigis vikerkaarevärvides. Peatset ärkamis- ja uussünnirõõmu näisid nautivat ka jalaka pakatamiseni paisunud pungad, mis ehtisid punakate marjadena peeni oksaraage. Toome veerul ilutses sarapuupuhm väävelkollaseis õiehelmeis. Hiigelröövikuina rippusid pikad õisikurvad tema peeneraolistel okstel. Helges hommikuvalguses kumava kuuse ladvas keris kirju ohakalind keerulist laululugu.
Aeglaselt liikus päike kahkjashalli pilve taha ja puudelt kadus tema elustav helk. Tundus, nagu oleks hoogne linnulaul viivuks soikunud, kuid samas kõlas ta endise hooga. Vaikselt seisid põlised puud ja kuulasid väikeste laulikute suurt kevadelaulu. Laul näis liigutavat isegi suurimat kodumaa looduseuurijat K. E. v. Baeri. Näis, nagu pehmeneks ta teravajooneline pronksnägu leebeks naeratuseks, nagu tahaks ta hallpunaselt graniitsambalt maha astuda, et paremini jälgida väikest porri, kes naaberkuusel nii kangekaelselt järele aimas metsvindi laulu.
Salk hakke lendas heledasti kilgates toomkiriku hiigelvareme katkenud võlvide kohal, otsides pesapaiku aukudes, mis mustendasid tema punaseis müürides. Järsk tuuleiil veeretas kuivanud vahtralehti pargipinnal ja pildus neid kelmikalt kirjusuliseile kuldnokkadele, kes igirohelisest punasamblast toitu otsisid. Alt orust levis rohevindi liiritamine. Kuldnokkade vile ja metsvintide laul laotus üle kirju katusemere, üle Emajõe, mis sinakashalli maona hallrohelises orulammis lookles. Laul möödus ruugeist devonikaljudest, mis heitsid pikki varje päikesest helendavale nõlvale, ja kustus vist seal, kus horisondil helendasid lainjad kinkuderead ja sinasid metsahambad.
Ka Faehlmanni rohekasruuge pronkskuju tuhkhallil graniittulbal näis hetkeks elavana. Ta näis kuulavat lõbusate pidutujuliste kuldnokkade vilesid ja pöialpoisi imepeent häält.
Taevas kattus tinase rüüga. Hakkas jahe. Tuli tagasi koju pöörduda, kuid ei tihanud seda teha enne, kui polnud külastanud kevadetundes tuksuvaid Toome nõlvu ja orgu.
Sügav Toome org, kus talvel kajasid kelgutajate ja suusatajate naer ja rõõmsad hüüded, oli juba lume- ja jäävaba. Pruunide ja hallide soomustena katsid kõdunenud kaselehed tema niisket põhja ja koltunud nõlvu. Haljendavate kuuskede ripnevad oksakahlud elustusid leevikeste pehmeist häältest. Raagus kasevõras leelutas agaralt pigimustades ja väävelkollastes sulgedes särav rasvatihane. Värviliste kiirtena mängles hetkeks pilve tagant naeratav päike sõlmilisil jääpurikail, mis ilustasid äsjamurtud oksatömbikest.
Oru poole vaatav punakaspruun Toome nõlv paistis veel elutuna. Kuid Toomemäe päikesepoolsel küljel võis tähele panna tärkavat taimeelu. Koltunud kõduga kaetud mullapinnase mustas rüpes haljendas harakputkede ja verihurmarohtude ererohelisi lehekodarikke. Need polnud mullused ületalvitunud lehetupsud, vaid uue kevade noorusvärsked võrsed. Ühes kuldnokkade ja metsvintidega olid nad esimesed kevadekuulutajad Tartu Toomemäe lumest vabanenud nõlvul.
Asukoht teoses
