Mu reisikaaslased prof. H. Koppel, prof. K. Saral ja ornitoloog M. Härms, kellega kavatsesime veeta esimese mai kevadises looduses, olid juba laevatekil. Pigimust suitsupilv, mis vormikaunite sagaratena tahmasest masinakorstnast õhku tõusis, oli tunnistajaks, et laev pea kaldalt lahkub.
Lumivalgete palistustega tuhkhallid pilved liikusid kiiresti sügavsinises taevas ja vilu kirdetuul pani tumepruuni vee peentes kurdudes värisema.
Andumusega tervitasime esimesi suitsupääsukesi, kes rõõmsalt sirtsudes kaldaid üleujutava Emajõe kohal liuglesid. Harjumatut vaadet pakkusid kaldaäärsed majad, mille kollased ja pruunid seinad otse veest üleskerkinuna paistsid. Laevameeste karmid hääled kajasid üle masinamüra. Laeva kinnitanud köied vallandati ja tõmmati veest nõrguvate madudena masinalöökidest värisevale laevalaele.
Terav vile ja vindist pekstud vee pahin tähistasid meie lahkumist laevasillalt. Valged vahuviirud värelesid tumepruunil tulvaveel. Mööduvad majad ja aiad olid paiguti poolenisti vette vajunud. Üks kaldamajake oli ligi katuseni jõkke sukeldunud. Üksik kuldnokk istus vees ujuval kollasel männiplangul. Vasakul kerkisid vaatepiirile kriitvalged Tähtvere mõisa hooned ja kaugemal sinkjasroheline Tähtvere mets. Paremal möödusid pruunkollased järsud nõlvad, kus roheliste kuuskede vahel helendas valgeid kalmisturiste.
Madalast kalamehemajakesest ulatus üle lainetava vee ainult hall pilbaskatus. Vanad Õhkamisallee remmelgad olid poolenisti uppunud vahuharjaliste lainete merre.
Vasakul kollendasid muistse kalda kõrged nõlvad, mille taga kaugemal ilutses Tähtvere pargi pärnade sirge rida. Nende tüsedad tüved ja käharad võrad paistsid tumedate siluettidena taeva helesinisel taustal. All valgevahusel veteveerul lendles toitemaad otsides kuldnokki, süsimusti, metalliläikelisi.
Paremal valendas veest puutumatu kõrge kivihoone, mille ees ujus pilbaskatusega talutare. Möödus lame nõlv rohtu näppiva tuhkru hobusega. Taamal punetas tulvavett trotsiv nahavabriku tellishoone.