Avarana ja haljana laiub Emajõe ürgorg hilislehekuu lõunapäikeses, heledas ning soojas. Paremal helgib rohelistest puiesteedest raamitud linna elamute katuseid, halle, hahkjaid, mustjaid, ja punetab sõjas hävinud hoonete ahervarsi. Siin-seal valendab pruunrohekas puistumühas lubjatud majamüüre, milles nagu avali silmi mustab aknapaare. Vasemal levib punakasruugest liivavallist läbitud orulamm nagu suur roheline värvilise vöödiga kangas. Sel liivavallil kulgeb puiestee, mida varemail aegadel piirasid remmelgad, igivanad ja tüsedad. Tänapäevani on neist säilinud vaid vähesed, peamiselt Emajõe-poolses osas, seal, kus punetab nägusa rannakioski telliskatus.
Nagu suur madu, kohati terashall, paiguti hõbedane, lookleb orulammil Emajõgi. Rahulikult ja viivitelles veeretab ta Peipsi poole oma külma kevadvett. Ainult ühes paigas puudub Emajõe ürgorul tema mahedajoonelisi nõlvu vooderdav, niitudest ja orastest smaragdne vaip või punakas põllumuld. Siin tõusevad oru põhjast järsult üles roosakaspunased devonikaljud, vormiküllased, värvikaunid. Kuid maakoore ülivanu kivimikihte pole siin paljastanud emakese looduse käsi, vaid inimese tahe. Siit raiuti lahti ja veeti ära tuhandeid kuupmeetreid vana punast liivakivi, millega täideti vasem, põhjapoolne Emajõe kallas kuni linnasüdameni ja kus nüüd haljendab noor ilus puiestee.
Vasemal suurejoonelisest devoni kaljuseinast levivad haljad künnised ja orasepõllud, paremal päikesepaistelised nõlvad lopsakate viljapuu- ja iluaedadega. /---/
Jõuan jõe äärde. Tuul on kõrgekspaisunud jõevee pikkadeks lainekaarteks kurrutanud, mida seovad ristipidiste kurdude rivid. Muutliku veevõrgu silmad helgivad pruunides, niidid terashallides värvivarjundites. Madalvees aga õõtsuvad õitsvate varsakapjade rebukollased read, tumeroheliste lehtede peegeldades lembet päikesepaistet. Kaugele, silmaulatuseni kulgeb varsakapjade kuldne viir, lahutades pruunhalli vett helerohelisest kaldanõlvast. Nobedajalgsed linavästrikud tipivad graatsiliselt saba kiigutades virvendavast veekirmest üleujutatud rannamurul. Kuskil liirutab üksik vihitaja. On kuulda suitsupääsukese vidinat.
Nagu suur madu, kohati terashall, paiguti hõbedane, lookleb orulammil Emajõgi. Rahulikult ja viivitelles veeretab ta Peipsi poole oma külma kevadvett. Ainult ühes paigas puudub Emajõe ürgorul tema mahedajoonelisi nõlvu vooderdav, niitudest ja orastest smaragdne vaip või punakas põllumuld. Siin tõusevad oru põhjast järsult üles roosakaspunased devonikaljud, vormiküllased, värvikaunid. Kuid maakoore ülivanu kivimikihte pole siin paljastanud emakese looduse käsi, vaid inimese tahe. Siit raiuti lahti ja veeti ära tuhandeid kuupmeetreid vana punast liivakivi, millega täideti vasem, põhjapoolne Emajõe kallas kuni linnasüdameni ja kus nüüd haljendab noor ilus puiestee.
Vasemal suurejoonelisest devoni kaljuseinast levivad haljad künnised ja orasepõllud, paremal päikesepaistelised nõlvad lopsakate viljapuu- ja iluaedadega. /---/
Jõuan jõe äärde. Tuul on kõrgekspaisunud jõevee pikkadeks lainekaarteks kurrutanud, mida seovad ristipidiste kurdude rivid. Muutliku veevõrgu silmad helgivad pruunides, niidid terashallides värvivarjundites. Madalvees aga õõtsuvad õitsvate varsakapjade rebukollased read, tumeroheliste lehtede peegeldades lembet päikesepaistet. Kaugele, silmaulatuseni kulgeb varsakapjade kuldne viir, lahutades pruunhalli vett helerohelisest kaldanõlvast. Nobedajalgsed linavästrikud tipivad graatsiliselt saba kiigutades virvendavast veekirmest üleujutatud rannamurul. Kuskil liirutab üksik vihitaja. On kuulda suitsupääsukese vidinat.
Asukoht teoses
lk 283–284
