Reisist tingitud ajavahe polnud endiselt taandunud ja sestap tundsin ma end üsna räbalalt, ning kõik need cappucino’d, mille me tartlaste lemmikkohvikus Werner endale sisse kallasime, tegid mu enesetunde veelgi kuivemaks ja apaatsemaks. Maa oli valge, õhk oli külm, kuid mööda linna rühkimiseks vajalikud soojad riided panid higistama, nii et lõpuks ei olnud ei sees ega väljas päriselt hea olla. /---/
Miks oli mul kõik see meelest läinud, kui ma New Yorgis Eesti järele igatsesin? Miks ma küll ei märganud, kui lagunenud mõned Tartu linnaosad on?
Pildi pealt paistis linn ju nii kena. /---/
Too maja, millest sai mõneks ajaks meie kodumaja, asus ühel käänulisel tänaval Tartu Karlova linnaosa alguses. Pärastpoole sain teada, et linnaosa oli nime saanud sakslasest mõisniku Karli järgi. /---/
Kõigi Tartu linnaosade nimi tähendas midagi.
Supilinn oli näiteks boheemlaslik kruusatänavatega agul jõe ääres. See oli 19. sajandi külaelu, mis oli kuidagimoodi jõudnud 21. sajandisse, ise longates ja kookus, aga ikka kohal, uhkeldades oma naljakate tänavanimedega nagu Herne, Oa, Kartuli, Kõrvitsa, Selleri, Meloni ja Marja. Supilinn olevat nime saanud selle järgi, et kui Emajõgi üle ujutas, sai sellest väiksest boheemlaslikust ja maitsvate nimedega linnaosast supp. /---/
Raudtee taga oli Tammelinn, mille tammedega ääristatud tänavail uute ja läikivate plekk-katustega uhketes majades elasid jõukamad pered. Räägiti, et Tammelinnas elab ka peaminister Andrus Ansip. /---/
Karlova oli omamoodi segu Supilinnast ja Tammelinnast. Selle majad olid vildakad ja vanad nagu jõekaldalgi, kuid paremas korras, ning tänavad olid asfalteeritud ja nende ääres kasvasid puud. /---/
Toona olid pooled tänava elamud endiselt mahajäetud, või siis mahajäetud olemisega...
Praeguseks on need kõik remonditud, värvitud ja kasutusele võetud. Toona vahtisin ma kõiki neid puruks pekstud klaase ja kooruvat värvi ning kujutlesin, kuidas see kõik võiks teisiti olla. Nüüdseks on aga kõik läinud just nii, nagu ma lootsin.
Asukoht teoses
lk 31–33
