Minu Eesti. 3. Mis juhtus? Raadi oli teisel...

Raadi oli teisel pool Emajõge, selles kummalises ja mahajäänud Tartu pooles, mida tunti Ülejõena. Sel sõnal oli omamoodi düstoopiline mekk man. Ülejõel võis näha Eestit kogu tema poolenisti arenenud, poolenisti taandarenenud armetuses. Võisid näha otsekui 19. sajandist pärit mütsiloduga ja kepiga vanameest oma viltusse osmikusse küttepuid vedamas ning vaadata, kuidas mustjaspruun suits kerkis maja madalast korstnast taeva poole. Selle tsaariaegse rääma kõrval kerkisid taeva poole aga vägevad ja uhked klaasist ja metallist ühiselamud ning 1990. aastail kiiruga kokku klopsitud kahekorruselised plastist kaubanduskeskused. Linnaosast võis leida veel rahvusrestorane, autotarvete kauplusi, teise ringi poode, äärealadelt ka uusasundusi. Ning otse jõekaldal oli 1960. aastaist pärit, suurte akende, neoontulede ja futuristliku geomeetriaga hoone. Seda raekoja poolt, sellelt healt kaldalt vaadates poleks tundunud kohatuna leida selle baarileti äärest Frank Sinatrat ja Marilyn Monroed või vähemalt nende Eesti vasteid. Selle fantastilise koha nimi oli Atlantis.

Ülejõele pääses üle mitme silla. Mina eelistasin seda, mis asus Tartu kaunile raekojale kõige lähemal. Seda kutsuti Kaarsillaks, kuna see oli kaarekujuline. Alkoholist ammutatud kuraasi täis tudengid jalutasid vahel üle selle kaare, teised tegid sellest pilti ning postitasid fotod Facebooki ja teistesse sotsiaalvõrgustikesse.

Teosest