Õun ära süüa? Kättpidi vedas ta...

Kättpidi vedas ta kellegi endaga kaasa, ühe inimese. Läbi pimedate tänavate jooksid nad, „Kiiremini, kiiremini!”

Alati ühe inimese. Vahel oli see poiss, vahel tüdruk. Sest mis on sel vahet, kui sa tahad ronida käsikaudu kobades üles, kottpimeduses, mööda nagisevat treppi. Ja siis tõsta tähtede all käed kõrgele ja hõisata! „Üles, üles!”

See oli Tartu vana toomkiriku varemete tipp, kuhu ta neid vedas.

Siis istusid nad tornitippu maha, kui ilm vähegi kannatas, vaatasid läheduses sahisevaid puulatvasid ja kusagil all säravat linna. Vahel olid linna tuled eredalt näha, vahel aga oli linn mattunud udusse – Evale meeldis mõelda, et viimane tuli mitte ainult jõest, vaid kogu all-linnas voolavast alkoholist. Kui ta seda niisket õhku jõi, tundis ta, kuidas sellest purju jäi. Ülikooli- ja nooruselinn. Eva teadis neil öödel seal üleval, et ta peab sealt peagi lahkuma. Kui kraad käes, jäid vähesed: enamik läks suurde ilma õnne otsima. Eva ei teadnud veel, kuhu tema peale kooli minna tahab – homsele mõtles ta harva. Ta teadis, et praegu ja täna tahab ta üles. Üles!