Taas on kevad Tartu peal.
Mis nüüd kevad – jaanipäev on möödas, noor suvi on käes, meeletuseni eluvõrsuv, päikest ja lootust pungil.
Ja ülikool pole veel sugugi maapõhja vajunud, nagu Hando Runnel südamlikult on luuletanud.
Aulas mürtsutab orkester tušši. Teaduskond saadab ära selle aasta absolvente, sellepärast. Kõned on pidulikud nagu neidude-noorikute pastelsed kleidid ja noormeeste – nende akadeemiliste harulduste – tumedad ülikonnad ja kikilipsud. Tore päev: rõõmus, pidulik ja nukker ühtlasi.
Igal aulaüritusel on oma põhitoon, mis tihtipeale on ehk sõnades piiritlematu, kuid osavõtjatele – enamikule vähemasti – tunnetatav. Lõpuaktusel on selles põhihoovuses sees alma mater’i (need sõnad korduvad sel puhul tihti) igipüsivuse, kultuuri järjekestvuse ja siit võrsuva optimismi tunne: oli, mis oli, ja on, mis on – me elame, ja mitte ainult et elame, me läheme edasi nende humaansete ideaalide vaimus, mis on ülikooli hingestanud pikkade sajandite vältel, et me oleme tahes-tahtmatult koos oma universitas’ega.
/---/
All peahoone ees lainetas rahvamurd, kes aulasse polnud pääsenud – omaksed ja tuttavad lillesülemitega, kes värskeid lõpetanuid õnnitlema olid tulnud.
/---/
Oh sa armas linnake, mida kunagi Emajõe Ateenaks kutsuti! See hellitus- ja austusnimi on nüüd muidugi õigusega kadunud, kus sa sellega – klassikaga ei sõida enam kuhugi, tänapäeval on teised muusad: plaanid kaenlas ja loosungid rangetel huultel... Kuid ikkagi oled sa kena ja südame küljes oma tänase ja eilsega, vana ülikooliga ja arutu majalagamikuga Annelinnas, kus küll pool elanikest õigupoolest ei teagi, mis linna nad on elama sattunud; oma solgise Emajõega ja rüüstatud kalmistutega, kus puhkab nii palju kuulsusi...
Lembit Alapõllu tegi härdunult oma armsa Tartu kohal viimase ulja lennukaare, vaatas, silm niiske, siit ülalt professorite Tähtveret ja haljendavat Tammelinna ning potsatas siis vastu maad: ta oli jõudnud koju. Oma poissmehesadamasse: siin, eramaja kõrvalhoones oli ta – kuulge õnne! – saanud üürida omaette toakese.
Jalad on kõvasti maas, koduse Tartu mullal.
Mis nüüd kevad – jaanipäev on möödas, noor suvi on käes, meeletuseni eluvõrsuv, päikest ja lootust pungil.
Ja ülikool pole veel sugugi maapõhja vajunud, nagu Hando Runnel südamlikult on luuletanud.
Aulas mürtsutab orkester tušši. Teaduskond saadab ära selle aasta absolvente, sellepärast. Kõned on pidulikud nagu neidude-noorikute pastelsed kleidid ja noormeeste – nende akadeemiliste harulduste – tumedad ülikonnad ja kikilipsud. Tore päev: rõõmus, pidulik ja nukker ühtlasi.
Igal aulaüritusel on oma põhitoon, mis tihtipeale on ehk sõnades piiritlematu, kuid osavõtjatele – enamikule vähemasti – tunnetatav. Lõpuaktusel on selles põhihoovuses sees alma mater’i (need sõnad korduvad sel puhul tihti) igipüsivuse, kultuuri järjekestvuse ja siit võrsuva optimismi tunne: oli, mis oli, ja on, mis on – me elame, ja mitte ainult et elame, me läheme edasi nende humaansete ideaalide vaimus, mis on ülikooli hingestanud pikkade sajandite vältel, et me oleme tahes-tahtmatult koos oma universitas’ega.
/---/
All peahoone ees lainetas rahvamurd, kes aulasse polnud pääsenud – omaksed ja tuttavad lillesülemitega, kes värskeid lõpetanuid õnnitlema olid tulnud.
/---/
Oh sa armas linnake, mida kunagi Emajõe Ateenaks kutsuti! See hellitus- ja austusnimi on nüüd muidugi õigusega kadunud, kus sa sellega – klassikaga ei sõida enam kuhugi, tänapäeval on teised muusad: plaanid kaenlas ja loosungid rangetel huultel... Kuid ikkagi oled sa kena ja südame küljes oma tänase ja eilsega, vana ülikooliga ja arutu majalagamikuga Annelinnas, kus küll pool elanikest õigupoolest ei teagi, mis linna nad on elama sattunud; oma solgise Emajõega ja rüüstatud kalmistutega, kus puhkab nii palju kuulsusi...
Lembit Alapõllu tegi härdunult oma armsa Tartu kohal viimase ulja lennukaare, vaatas, silm niiske, siit ülalt professorite Tähtveret ja haljendavat Tammelinna ning potsatas siis vastu maad: ta oli jõudnud koju. Oma poissmehesadamasse: siin, eramaja kõrvalhoones oli ta – kuulge õnne! – saanud üürida omaette toakese.
Jalad on kõvasti maas, koduse Tartu mullal.
Asukoht teoses
lk 109–111
lk 123–125
