Mina ei tea, kust ma rõõmu võtan. Meeldejääv sündmus oli...

Meeldejääv sündmus oli ka Tartu KGB hoone ülevõtmine. Mäletan esmaspäeva hommikul pärast Suurkogu. Terve suve oli olnud väga palju askeldamist ja mõtlesin, et puhkan paar päeva. Meie korteri aknad avanesid hoovi. Järsku näen: sõidab sisse auto, sealt väljuvad Jürid, Adams ja Estam, ning Viktor Korrovits. Mõtlesin veel pahaselt, et ei saa päevagi rahu. Aga nad tulid nii ahvatleva ettepanekuga, et väsimus kadus: „Lähme võtame üle KGB hoone Vanemuise tänaval!“ Ja suundusimegi ERSP Tartu kontorisse, kus meiega ühines veel Viktor Niitsoo, jätsime Õie Laarmani sinna telefoni otsa. Ta helistas kõikjale, kuhu oskas, et tulgu inimesed KGB hoone juurde, hakkame üle võtma. Lootsime, et see tagab julgeoleku, sest pealtnägijaid juba kardeti. Meil olid valmis paberiribad ruumide pitseerimiseks, ERSP pitsat kaasa, liim ka. Kui ukse taga kella andsime, oli päris omapärane tunne. Anti Talurile teatasime, et oleme Eesti Kongressi saadikud ja oleme otsustanud üle võtta KGB tööruumid. Talur takistusi ei teinud ja nii see läkski lahti. Kohal oli Tartu politseiülem Gero Kartau – oli juba loodud Tartu politsei. Leppisime kokku, et pitseerimisribadele paneme peale kaks pitserit, ERSP ja Tartu politsei oma. Anti Talur istus oma kabinetis, aga ülejäänud gebistid päästsid oma isiklikku vara, ühel oli seal terve mööblikomplekt, mille äraviimiseks oli vaja autot, ja sekeldamist oli ohtralt. Kui avastasin, et saali kaunid ahjud on tulikuumad, siis kutsusin Taluri ja küsisin muigamisi: „Kas jõudsite ikka kõvasti dokumente hävitada?“ Tema vastus oli päris otsekohene: „Teie oma sõpru ei reetnud, miks arvate, et meie seda teeme.“
Rahvas hakkas kogunema, saabus ka kirjanikke, see oli ju omaaegne Kirjandusseltsi Maja. Lõbu oli laialt, tõime kohvikust saiu ja kasti mineraalvett, sest kõhud kippusid tühjaks minema. Olukorra absurdsust nautisime kõik. Varsti oli kogu KGB maja pitseeritud, töötajad olid taandunud Taluri kabinetti, kes ootas Tallinnast korraldust. Ja korraldus tuli: „Vabastada tööruumid!“ Pärast meie lahkumist jäi hoonet valvama Kaitseliit.