Meile antud ajast. Meie maja oli...

Meie maja oli tänava ääres ja maja taga läks suur õunapuude rida sügavale Riia tänava poole. Aiad olid vastamisi Riia tänava äärsete majade aedadega. Pikad põõsasrooside ja flokside read palistasid aiaääri, hommikust õhtuni talitas meie maja perenaine aias. Südasuvel, kui roosid õitsesid, tungis magus lõhn tubadesse. Perenaine lubas neid lõigata ja siis olid mul kõik võimalikud vaasid ja topsid roose täis. Aeda ei julgend me omavoliliselt minna ja isegi poisid ei käinud kunagi oma aiast õunu krattimas.

Majaperenaine, proua Marks, oli hea, vaikne ja malbe inimene, ta kostitas ise sageli Hannelid maasikate ja hiljem õuntega.

Proua Marksi krunt oli otsati just Oskar Lutsu krundiga. Sageli ajasid nad aiasügavuses - proua Marks ja proua Luts – mõne sõna juttu.

Lutsu maja oli Riia tn. 38. Selle kõrval, linna poole jälle Juhan Simmi maja ja aed. Väike-Kaare nurgal oli toidupood ja selle vastas üle tänava teisel pool nurgal Tamme apteek. Mäletan hästi Oskar Lutsu seal aeg-ajalt käimas. Tundsime ta ju kõik ära ja lapsed teretasid teda ka. Ta oli ikka halli koverkot-mantliga ja halli kaabuga. Alati kepp käes, kõndis ta lühikeste sammudega ja natuke nagu areldi, külg ees. Rääkis vaikselt ja natuke isemoodi intonatsiooniga. Eks rahvas ikka sosistas, et Luts napsutab, sellepärast naine ei anna talle raha ja mõnikord ei lase teda välja omapead jalutama. Aga seal apteegis ta ikka aeg-ajalt käis. Nina oli tal tõesti natuke lillakaspunane, näost esiletungiv.

Ta naine oli venelanna, jutukas, ägedama loomuga proua. Rääkis ka vene aktsendiga. Korra tuli tädi Ida poest ja jutustas, et proua Luts oli poes skandaali teinud, suitsusilgud poodi tagasi toonud, kuna selgus, et tema leidnud need vanad ja kõlbmatud olevat. Vist andis siis müüja talle raha tagasi.

Kui Oskar Luts 1953. aastal suri, olid väga suured matused. Ei saanud nõukogude võim ära võtta eesti rahvalt „Kevadet“ ning igiomast ja iga meie inimese südamesse jäänud, omaks võetud kirjanikku. Olime matuserongkäiku vaatamas Riia mäel Kaitseliidu maja juures. Mäletan seda päikesepaistelist märtsiilma, kui pikk rongkäik Võru tänavale pööras. Ees kanti punasel sametpadjal ta teenetemärke. Rahvast oli väga palju. Lein oli sügav, vaikne.

Teosest
lk 105–106