Need päevad on minu. Akna taga paistis...

Akna taga paistis pastelselt rahulik Toomemäe nõlv, oli pehme talveilm, taevast langesid suured märjad lumeräitsakud nagu valged vatitupsud. Läheneva õhtu valgus muutis ruumi jõulueelselt pühalikuks.

Esimesest loengust alates oli saanud minust biokeemia veendunud austaja. Segadus, mis valitses vast igas ülikooli astujas, sisaldab enneolematult suurt hulka värsket elujõudu, mis sügiseti Tartusse tungeldes alma materi akadeemiliste seinte vahel hakkab tasapisi korrastuma ja ilmet võtma.

Esialgu oli mu aukartus nii suur, et kartsin isegi astuda siinse linna munakiviteedel. Varahommikune kohviaroomidest tulvil puhas, väike, kaneelisaiakestega kohvik, värske ajaleht, üle linna kuldselt säravate vahtrapuulehtede salapärane kahin ja auditooriumi ootusest pulbitsev, eriliselt elav õhkkond. Ma avastasin, ise sellest vaimustudes, ülikooli sisemise süsteemi, mis kujutas omaette riiki riigis, kus probleemid lahenesid nagu iseenesest. Sajandeid tagasi loodud süsteem, sissetöötatud ja väljakujunenud kord, siin töötavate inimeste tähelepanelikkus ja korrektsus mõjus tasakaalustavalt.
Teosest