Kohtumine Lennart Meriga. Arnold Koobi ilmumisega...

Arnold Koobi ilmumisega 1970. aastal rektoriks ei muutunud ülikooli vaimses struktuuris esialgu näiliselt midagi, kuigi ega vanad professorid võtnud teda sugugi aplausiga vastu. Rektoril seisis ees kohustus näidata õppejõududele ja üliõpilastele end parimast küljest, tal tuli meie rahvast veenda, et Tartu ülikooli on pandud juhtima ülimalt vajalik mees.”

Tõepoolest, Arnold Koop alustas jõuliselt, ta demonstreeris oma administratiivseid võimeid algul ülikooli ehitustööde juhtimise kaudu. Nagu nõiaväel kerkisid uued ühiselamud tudengitele, õppejõududele ning ülikooli töötajatele valmisid kaks nüüdisaegset viiekorruselist korterelamut Aardla tänaval, vuntsiti ja remonditi teaduskondade hooneid ja auditooriume. Kõik kokku ülimalt vajalik tegevus! /---/

„Kuid süvenedes tagantjärele tollesse aega, võis täheldada – mina küll märkasin –, et ülikooli vaimuilmas olid alanud pöördumatud muutused, mille õnnetuid vilju helbitakse tänaseni.” /---/

Mis juhtus ülikooli vaimse õhkkonnaga siis, kui eestiaegne põlvkond eemaldus õppetööst? Hinnatud vaimuelu asendus organiseeritud poliitilise sahkerdamisega! Ülikooli komparteiline rektoraat oli asunud tegutsema ja tegi kõik nõukogude võimu (mitte vaimu!) tugevdamiseks ülikoolis.
/---/
Ei hinnatud erialaseid teadmisi ega loomingulisust, vaid hoopis kuulumist või mittekuulumist komparteisse; märkamatult oli alanud õppejõudude poliitiline raamistamine. Inimesed jaotati, nende endi teadmata, kastidesse, millega arvestati eriti siis, kui ees seisis ümbervalimine õppejõu või teaduri kohale. Lühidalt, silmatorkava ülbusega edutati poliitilisele süsteemile meelt mööda inimesi, tublide ja võimekate õppejõudude valimine dotsentuuri või professuuri oli osaliselt katkenud. /---/

1970. aastate keskpaiku ilmutasid ülikooli vaba vaimu tõelised kandjad väsimuse märke, eestiaegsed õppejõud olid hakanud pikkamööda areenilt taanduma. /---/

Tartu ülikoolis lõhuti väärikas komme Vene ajal täielikult, ja näib, et üleolev hoolimatu suhtumine endistesse väärikatesse õppejõududesse võib kesta veel kaua. /---/

Eriti väljakannatamatuks muutus olukord ülikoolis siis, kui keskne komparteiline valitsemisaeg jõudis Karl Vaino primitiivse juhtimise kätte. Ülikooli vaba vaimu summutamine hoogustus veelgi, räige järjekindlusega suruti rahvale peale venestamispoliitikat. Jah, ka meie ülikoolis oli töötajaid, kel on oma panus eesti keele vastaste üritustes. /---/

Mõni aasta pärast iseseisvumist ja pearaha kasutuselevõttu muudeti Tartu ülikool juba massikooliks… /---/

Osa loenguid kohustati juba lugema vene keeles, ametlikult läksid käiku venekeelsed blanketid, ja ülikoolis, kus nii pikka aega oli suudetud kommunistlikust poliitikast eemale hoida, polnud vabal vaimul enam kohta…
Teosest