Heiti Talviku lahkumisest teispoolsusse oli möödunud kümme aastat, kui Betti abiellus Mart Lepikuga. „Mart pakkus end väga delikaatselt elukaaslaseks. Meie abielu oli tegelikult fiktiivne, ma sain üle elamise hirmust. Ta andis mulle tagasi kindlustunde.“
1957. aasta suvel kolisid Betti ja Mart Lepik luuletaja Anna Haava endisesse korterisse Koidula tänaval. Vabanemine elamise hirmust andis suurepäraseid tulemusi, Betti anne vallandus ajavahemikul 1964–1971, aastani, mil Mart Lepik lahkus jäädavalt. Betti jäi jälle üksi. Ta elas üle tunnustuselaine, ilmusid imelised luuletuskogud, algul „Tähetund“, seejärel „Eluhelbed“.
Betti sõbrannade ring taastus. Nii võib vist tõesti öelda, sest Mart Lepiku eluajal külastasid vanad tuttavad Bettit suhteliselt harva.
„Mart Lepik oli sageli resoluutne,“ rääkis Betti. „Kui keegi talle ei meeldinud, näitas ta seda kohe välja. Üldse ei kannatanud ta meie, naiste lobisemist. Mul tuli nii mõndagi ta ütlemistest siluda.“
Betti ümber moodustasid sõbrannad, ehk nagu üks ajakirjanik ütles, tädid, sooja kaitsekihi. Nad toetasid teda, igaüks omamoodi, nad suhtusid Betti loomingusse tunnustavalt ja Betti tundis end nende keskel kindlalt. Kuid kahjuks puudub sellisel kaitsekihil loomevõime, puuduvad kired, tujud, suutlikkus, soov enesest kõik välja panna. Muidugi, teda külastasid ka loomeinimesed: Leo Anvelt, Voldemar Panso, Ülo Vilimaa, mitmed kirjanikud, kuid kahjuks harva ja sageli oma probleemidega.
Huvi väärtusetute pisiasjade vastu tõmbab ligi madalamaid vaime. Nad lõbustavad end lobisedes, kassikulda ette veeretades, äratavad tarbetut uudishimu ja võtavad sinult kõige kallima, su jõu ja aja.
Asukoht teoses
