Vanas ülikoolilinnas. Nagu juba öeldud...

Nagu juba öeldud, ei olnud see ülikoolilinn mulle võõras; viimaseil aastail olin üsna sagedasti siia sisse vaadanud, ja vareminigi oli mul olnud põhjusi pikemaiks peatumisteks. Rohelisel mäekünkal kükitavad toomkiriku varemed, üliõpilaste ja keskkoolinoorsoo värvirõõmsad vormimütsikesed, aeglaselt sörkivate voorimeeste hobuste monotoonne kapjade plagin munakividega sillutatud pooltühjadel tänavatel, linnast läbivoolav laisk Emajõgi oma kalalaevade ja laiade puulotjadega ning inimestest täiskiilutud poolpimedad kohvikud värske saia ja meeldiva kohvilõhnaga – niisuguse romantilise piltpostkaardina nägi iga uustulnuk seda vana ülikoolilinna. Põlised tartlased aga teadsid, et katedraali sakristei oli juba ammu restaureeritud ja laiendatud, et seal asetses nüüd ülikooli suur raamatukogu, mis oli alati tulvil täis külastajaid. Samuti teati, et paar sammu kaugemal asetsesid suured ülikooli kliinikud ja veel kaugemal tähetorn ning anatoomikum, kus tulevased arstid tuhnisid laipade kallal. Nii ülikooli valge sammashoone kui ka linna teised õppeasutused olid alati täis noori inimesi. Kuid sama intensiivne tegevus oli käimas ka linna äritsentrumis, riigikohtus, teatrites ja mujal kuni keskpäevani. Siis tehti lühem paus, kuna iga õige tartlane pidas oma kohuseks lühikeseks ajaks sisse astuda oma lemmikkohvikusse, et juua tass lõhnavat kohvi, suitsetada paar sigaretti ja kuulda lauanaabreilt kõige värskemaid päevauudiseid. Kohvikud olidki kujunenud paljudele tartlastele klubiks, bürooks ja salongiks. Siin võis alati kokku saada oma sõprade ja tuttavatega, ilma et oleks tarvitsenud häirida teiste inimeste eraelu ametlike visiitide tegemisega. Pealegi olid siinsed erakorterid liiga väikesed suuremaiks vastuvõttudeks. Kunstnikud said siitkaudu mitmesuguseid töötellimisi, kirjanikud müüsid siin oma käsikirju ja kohvikumiljöös täideti mõnikord isegi vakantseid professorite kateedreid või vahetati kohalikke pangadirektoreid. Palju oli neid külastajaid, kes tulid siia ainult mõneks lühemaks hetkeks, aga rohkem leidus selliseid, kes istusid nendes suitsustes ruumides maletades või doominot klõbistades kuni hilise õhtuni. Kui kaks vastast olid oma mängu alanud, siis kogunes tavaliselt mängijate ümber suur kari uudishimulikke pealtvaatajaid ja nõuandjaid. Nii võis selles kirjus seltskonnas tihti kuulda maailma kõige spirituaalsemat sõnademängu.

Kohvikute varasemaiks klientideks olid tavaliselt ikka töövabad seltskonnadaamid, siis hakkas siia sisse tilkuma ka üksikuid nooremaid professoreid üle tänava asuvast ülikoolist, ja viimaks ilmusid kohale ka kirjanikud, kellede enamik eelistas kirjutada oma raamatuid öises vaikuses ja kes said magada ainult mõned ennelõunased tunnikesed. Kella kaheteistkümne paiku olid nad just voodist tõusnud ja maitsesid siin oma esimest hommikukohvi. Kohvikus alatigi tavaliselt uut päeva ja siit koguti ka uut materjali pooleli olevate romaanide puuduvate ridade jaoks.

Oli selge, et kõik see kunstirahvas ei tulnud siia mitte ainult sooja kohvi ja värskete saiade pärast, vaid veelgi tarvilikum näis neile olevat kohvitassi juurde kuuluv mõnus piibujutt. Mis ime siis, et ka minust sai varsti päris igapäevane kohvikukülastaja.
Teosest
lk 130–132