Vanas ülikoolilinnas. Juba varsti pärast...

Juba varsti pärast rändnäituse lõppu algas mul jälle tihedam kontakt Tartus asuvate vanade sõpradega. Seni olin veetnud kõik oma pühadevaheajad selles võluvas linnakeses. Viimastel aegadel aga oli tartlaste psühholoogiline surve minule veelgi suurenenud: nüüd pommitati mind juba järjekindlalt uute kutsetega, et koligu aga mina viibimata sinna, kuna nende arvates ei olevat minu koht mitte väikeses provintsilinnakeses, vaid pulseeriva kultuurielu keskel. Pealegi olevat neil seal kavatsusel mõned suuremad aktsioonid kunstielu aktiviseerimiseks, mispärast olevatki minu isiklik juuresolek tarvilik.

Oli selge, et sellised meelitavad sõnad panid minugi vere kõvemini kihama. Aga kuidas sa ikka istud niisama lihtsalt rongi ja tuled võõrasse paika, kui sul ei ole seal teada mingisugust tööotsa? Ma olin ju küll kuulnud, et maalija Konrad Mägi oli alles hiljuti muutnud oma erastuudio päris korralikuks kunstikooliks ja andnud niiviisi tööd ja tegevust ka teistele kunstnikele. Aga mina olin ju sinnagi juba hiljaks jäänud, kuna kõik mõeldavad õpetajate kohad olid seal juba omameeste vahel ära jagatud; pealegi oli küsitav, kas minusugune romaani kunstitraditsioonidel üleskasvanud ja prantsuse modernistidele toetuv maalija olekski sobinud tolle kunstikooli ümber koondunud ekspressionistide grupiga.
Teosest