Talv. Päevane sula oli...

Päevane sula oli asendunud kergete miinustega. Mõned lombid olid jääs, mõned mitte – selline piiripealne seis, sooja ja külma, talve ja kevade vahel, pakkus Hannesele huvi.
/---/
Hannes oli parajasti Toomemäel, alles all-linna poole teel, kui ta samm üha aeglasemaks jäi ning pilk üha rohkem lumevallidele libises. Ta istus pingile, pani silmad kinni ja hingas sisse karget talveõhku. Nüüd ei tahtnud ta enam üldse mõtelda. Pingi taha oli traktor lükanud suure lumevalli, mille otsast kindlasti meeldis lastele kelkudega alla lasta. Hannes astus valli juurde, võttis kindad käest ja surus näpud kõrvetavjahedasse teralisse lumme. Ta ribustas lumejahu kohmetuvate näppude vahel, tõstis seda näo juurde ja tajus põskedega selle kutsuvat jahedust. Siis hakkas Hannes kaevama.
/---/
Puudel olid juba noored lehed, kui Hannes üles ärkas. Ta haigutas pikalt, lausa naudinguga, tundes oma liikmetes värskust ja jõudu. Soojad päikesekiired paitasid ta nägu. Hannes ajas end istukile ja ringutas. Ainult see üks lumevall oligi veel jäänud – küll tunduvalt väiksemaks sulanud – ümberringi haljendas aga noor rohi. Läheduses polnud ühtegi inimest. Vaateväljal ei paistnud isegi tudengeid, kes tavaliselt muru peal istusid ja õlut jõid. Küllap oli nädalalõpp, laupäev või pühapäev. Raekoja kell lõi üheksa, päike oli madalale vajumas, kuid ilm ometi nii mõnusalt hele, soe ja sõbralik. Linnud laulsid ning mahe tuulehoog sahistas pea kohal puulehtedes.
Teosest
lk 134–137