Ja anna meile andeks meie võlad... Istusin jaamahoone ees...

Istusin jaamahoone ees kivitrepil ja vahtisin mõtlikult enda ette maha, siis taevasse, mööduvaid inimesi ja siis jälle omaenda kinganinasid. Olles kõik endast kilomeetrite, külade ja maanteede kaugusele jätnud, tundsin ennast ühtäkki tühja ja kurvameelsena. Taevas oli samamoodi hall, asfalt oli samamoodi niiske, ilm oli samamoodi jahe. Autosid oli rohkem, inimesi oli rohkem, õhku oli rohkem.

Istusin minu juures peatuvale bussile ja sõitsin pileti eest maksmata jättes kesklinna.
/---/

Kesklinn võttis mu vastu lohutu ja inimtühjana. Hiline juuli tähendas tudengitepuudust, varajane kellaaeg tähendas kodus laupäeva veetvaid inimesi. Pehmetes soojades kipsplaadist üskades peidus olevaid pintsaklipslasi, kes valasid endale juba teist hommikust kohvitassi, ise ahnelt läbi akna naabri nooblit autot piiludes.