Ja anna meile andeks meie võlad... Esimesed päevad ma...

Esimesed päevad ma joobusin: uitasin sihitult mööda tänavaid ja ahmisin käsnana endasse muljeid ja emotsioone. Vältisin teadlikult muid piirkondi kui kesklinn ja oma kodu lähem ümbrus, sest ma kartsin, et üle jõe paistvas lohutus getomeeleolus liiga pikalt viibimine võiks ära rikkuda selle hapra, mida ma endas alates sellest hetkest kandsin, kui rongilt maha koperdasin. Maailm tundus mulle sõbralik, kodune ja soe, samas nii kauge ja võõras: väravad olid lukus, uksed olid kinni ja akende ees olid kardinad. Armsad majad, mõned remonditud, mõned remontimata, mõned ehk veidi räsitumad kui teised, aga kõik jäägitult elus ja elavad, läbi imbunud loendamatutest eludest, vihmadest, tunnetest ja mõtetest.