Niisiis on kõik, mis „kuulub minevikku“, natuke ebamugav, piinlikkust tekitav. Isegi Tartu. Tartu on eesti kultuuri sünonüüm. Kui ma mõtlen eesti kultuuri, siis tuleb mulle kõigepealt silme ette üks pilt. See on Anne Maasik Tartu Vanemuise laval, umbes 1981. või 1982. aastal, laulmas laule, mis ta on teinud eesti luuletajate luuletustest. Ta on laval üksi, põlvili maas, hall „takune“ seelik põrandal laiali, mingi võru pikkade juuste ümber, pea on langetatud, nii et juuksed langevad silmile, nägu pole hästi näha, šamaanitrumm või igatahes mingi väike trumm käes, seda ta lööb aeg-ajalt, lisades laulule dramaatilisust. Lava on tühi ja hämar, seda kaunistavad mingid kõrred või raod. Ilmselt on seal sügis. Või talv. Anne Maasik skandeerib Underit: Hingede aeg tuli rajus, meri kurjalt õõtsus, lehm ja lammas longu vajus, hobunegi lõõtsus…; siis ikka pooleldi skandeerides, Ennot: Need teed, miks on nad nii kõvad kui keed, mind hoidsid kui pruudiks enesele, ei siiski saand pärale kanda…
See oli väga populaarne lavastus. Inimesed tundsid seal rahvustunnet. Ma käisin seal koos selle õega, kes elas vahepeal Viljandis. Sel ajal oli ta Tartu kunstikoolis, ühiselamu oli kuskil täiesti külmal pööningul, kõigil tüdrukutel olid seljas laiad hallid kampsunid ja pikad hallid seelikud, mis ohtrates voltides nende ümber lainetasid, kui nad seal voodi peal või põrandal istusid või põlvitasid, just nagu Anne Maasik. Me tõotasime õega teineteisele, et kui Eesti kunagi vabaks saab, siis hakkame hoopis teisteks inimesteks, virkadeks, töökateks ja edasipüüdlikeks. Üldiselt see tundus üsna ebatõenäoline, nii et seda oli kerge tõotada ja väga pühalik tunne oli. Ma ei tea, kas Eesti on vabaks saanud. Aga Anne Maasiku skandeeriv laul ja tema tämber kumiseb mul siiamaani kõrvus. Seda Enno teede luuletust, mida ma väga armastan, ma ei saagi sestpeale teisiti lugeda kui tema rütmis. Ja laiade hallide seelikutega tüdrukuid võib Tartus tänapäevani kohata; nad tulevad kirjandusõhtule, istuvad mauhti põrandale maha, löövad oma seeliku enda ümber laiali ja vaatavad unistava pilguga. Tartust on kõik see, mida kutsutakse eesti kultuuriks, mida me sellena tunneme, enfin, mida mina sellena tunnen, alguse saanud ja sinna ta siis loogiliselt lõppeb ka. Eesti kultuuris on algus ja lõpp ikka kuidagi dramaatiliselt lähestikku olnud, üksteist peaaegu suudlemas. Vaevalt miski saab alata, kui ta juba on läbi. Aega pole millekski. Suvi on lühike. Ükski looming ei jõua suureks kasvada. Ei tohi. Väikesel rahval on mõned väikesed kirjanikud. Mina olen üks neist, ka Tartust alguse saanud, mis parata.
Tartu on muide Eesti ainuke linn, jõe ja sildadega, nagu käib. Linna seal muidugi sama hästi kui pole, aga see on siiski ainus unistamiseks kohane linn Eestis. Pariisis tabavad mind alatihti mingid Tartu flashbackid, mitte kunagi Tallinna. Mingi lõhn lööb ninna, mingi maitse tuleb keelele, mingi valgus, mingi meeleolu tuleb meelde. Ma arvan, et mul on see Pariis õnnestunud muuta umbes Tartu-suuruseks. Samamoodi saab siin kõmpida mööda jõekallast, kui õhtu tuleb ja vesi helgib siniselt, tuled pole veel süüdatud. Kummardad üle sillakäsipuu. Jõgi lainetab, rahvas voorib mööda.
Ma ei tea ainult seda, kas mul kunagi enam õnnestub mõelda Tartut Pariisi-suuruseks, nagu kunagi, kui ma seda linnakolakat veel ei tundnud. Ja kas seda ongi vaja. Minus need kaks linna vastastikku loovad ja tühistavad üksteist. Ma tahaksin, et neist lõpuks enam midagi ei jääks, ühtegi unistust. Kui ma liftiga alla sõidan ja majast välja lähen, siis ma imestan, nagu igal hommikul, et ma leian ennast keset seda Porte de Champerret’ igapäevast saginat ja mitte Tartu talvehommikust. Selles on mingi arusaamatus.
