Hella oli väga rahul pere uues korteris Pikal tänaval. Õues olevas majas oli nende perel väike keeduvõimalusega tuba, aken õue, midagi sarnast Agnese tulevase Sõbra tänava koduga. Aken oli kuuekandilise ruuduga. Üle õue laotus väravast sissepoole kaunis viinapuu väätidest kaar. Hellale tundus see imelise auväravana. See oli alati roheline ja kaart kaunistasid metsviinamarjad.
Õues oli ka pesurull, millega sai kogu majarahva pesu rullida, lapsed aga ka sõita. Nii lükkas rulli keegi ühest ja teine teisest otsast. Rulli keskel oli suur piklik kast, täis maakive, et rull oleks raske. Lapsed ronisid mõnuga sinna maakivide otsa. Nii oli isegi võimalik sõita – ikka edasi ja tagasi. Nii sai sellest põnev liikuv mänguasi. /---/
Tagaõues oli maja peremehel lukustatud aed, kuhu aga majalapsi ei lastud. Õues oli veepump. /---/
Talverõõmud oli agulilastel peamised kelguga sõitmine, lumememme tegemine ja veel üks suur lõbu, millest Hella lausa lustlikult kõneles. Nimelt oli naabripoisil uisk, mis kinnitus saapale. Aga kahjuks ainult üks! Kui poiss uisuga sõitis ja teise jalaga hoogu andis, jooksis kogu lastekari temaga kaasa ja nurus uisku proovida. Poiss ei olnud kitsi ja nii said Pika tänava lapsed järjekorra alusel uisku proovida ja sealjuures suurt õndsust tunda! Sõit käis tänaval, ikka ühest otsast teise ja tagasi. Nii vaene oli tookord, kolmekümnendate aastate Tartus, agulilaste elu. Ühelgi nende nurga lastest ei olnud kahte uisku, et normaalselt poognaid teha.
Õues oli ka pesurull, millega sai kogu majarahva pesu rullida, lapsed aga ka sõita. Nii lükkas rulli keegi ühest ja teine teisest otsast. Rulli keskel oli suur piklik kast, täis maakive, et rull oleks raske. Lapsed ronisid mõnuga sinna maakivide otsa. Nii oli isegi võimalik sõita – ikka edasi ja tagasi. Nii sai sellest põnev liikuv mänguasi. /---/
Tagaõues oli maja peremehel lukustatud aed, kuhu aga majalapsi ei lastud. Õues oli veepump. /---/
Talverõõmud oli agulilastel peamised kelguga sõitmine, lumememme tegemine ja veel üks suur lõbu, millest Hella lausa lustlikult kõneles. Nimelt oli naabripoisil uisk, mis kinnitus saapale. Aga kahjuks ainult üks! Kui poiss uisuga sõitis ja teise jalaga hoogu andis, jooksis kogu lastekari temaga kaasa ja nurus uisku proovida. Poiss ei olnud kitsi ja nii said Pika tänava lapsed järjekorra alusel uisku proovida ja sealjuures suurt õndsust tunda! Sõit käis tänaval, ikka ühest otsast teise ja tagasi. Nii vaene oli tookord, kolmekümnendate aastate Tartus, agulilaste elu. Ühelgi nende nurga lastest ei olnud kahte uisku, et normaalselt poognaid teha.
Asukoht teoses
lk 25
