Iseseisvuse algpäevil oli neidki poliitilisi tegelasi, kes arvasid Tartu olevat Riigikogule ja Vabariigi Valitsusele sobivamaks kohaks kui Tallinn. Ka ajakirjanduses sõeluti riigiasutuste asupaiga küsimust. Tartu kasuks põhjendati ülikooli asupaika, mis võimaldanuks õppejõududel seadusandluse loomisel kaasa töötada. Tallinna kasuks toodi ette mereäärset asendit ja hõlpsama kontakti pidamist välismaaga. Lõpuks otsustasid praktilised kaalutlused. Tallinnas olid avaramad võimalused asutuste paigutamiseks. Ainult Riigikohus jäi Tartusse. Sellise otsuse põhjal vähenes küll Tartu osatähtsus poliitiliselt, kuid jäi endiselt püsima kultuurilisel, rahvuslikul, kõlbelisel ja idealistlikul alal.
Tartu linna üldilmeks jäi ka edaspidi, koolide ja ülikooli tõttu, nagu voolaval veekogul alatine uuenemine: ühed aastakäigud läksid, teised tulid asemele, kuid nooruslik pale püsis.
Asukoht teoses
lk 13
