Töötu ja peaaegu alati rahatu Alliksaar veetis oma päevi enamasti Werneris ja ülikooli vanas kohvikus. 1957. aasta novembris avatud ülikooli kohvik kujunes kiiresti üliõpilaste, õppejõudude ja kogu Tartu vaimueliidi meeliskohaks. Kohvikus valitsev meeleolu oli ainulaadne ja jäljendamatu. Ühelt poolt töine, teisalt hooletult minnalaskev, „kroonu värki eitavalt boheemlik“, kui kasutada Ain Raitviiru iseloomustust. Kohviku kaminasaalis võis suitsetada, otsest söömise-joomise kohustust polnud ja nii võis tundide kaupa lasta elul endast läbi voolata. Õhtuti mängis rõdusaalis sageli väike orkester, hoolimata kitsast ruumist tantsiti. Kolmapäeviti hakati korraldama ülipopulaarseid luuleõhtuid küünlavalgel.
Asukoht teoses
