On raske vaikida ja laulda mul: Artur Alliksaare elust. Tänu kohvikukeelule veetis...

Tänu kohvikukeelule veetis Alliksaar edaspidi rohkem aega Werneris, millest kujunes ajapikku tema salong, kabinet ja kantsel. Werneri õhustik oli märksa konservatiivsem ja väikekodanlikum, seltskond kirjum ja ebaühtlasem. Stammkundede hulka kuulusid nii Tähtvere igihaljad kohvitanted kui ka ülikoolilinna „libedad ja läikivad“. Kohviku tagaosa oli maletajate päralt, kes täitsid ruumi hingematvate suitsupilvedega.
Alliksaare värvikas isik moodustas selle unisevõitu keskkonnaga silmatorkava ebakõla. Tema valjuhäälsed etlemised, deklameeris ta siis oma uusimaid värsse või „palavalt armastatud sõbra Erni Hiire loomingut“ või hoopis uusimaid parteidokumente, häirisid kohviku tavakülastajaid ja sundisid neid tihtilugu kolima kaugematesse laudadesse.
/---/
Kohvikus olelemine oli tollal elustiil ja äraolemise igapäevane kulg. Elati ju kitsastes ja tavaliselt ka viletsates tingimustes, eriti puudutas see väljastpoolt Tartut õppima saabunud tudengeid. Õnnelikumad said sugulaste juurde korterisse, varakamad eramajadesse üüritud toakestesse, ülejäänud mahutusid 4 – 8 kaupa ühiselamu tubadesse. Kõikjal valitses puudus rahust ja privaatsusest. Kohvikust kujunes tore alternatiiv, kus alati võis kohata mõnda tuttavat ja algatada midagi meeleolukat. Tartu kesklinn on väike. Soovitud isiku(te) leidmiseks pruukis teha vaid tiir ülikooli vana kohviku, peahoone, Werneri, restorani Volga ja Raekoja platsi vahel.
Üliõpilastes tekitas ta algusest peale suurt uudishimu. Ikkagi vangis olnud, ikkagi võimekas luuletaja, „kelle loomingut aga ei avaldata, kuna ta on avalikult ja lootusetult terava keele ja ekstsentriliste väljaastumiste tõttu võimudega pahuksis“.
Arturi „ümarlauarüütelkond“ kujunes välja 1960. aastate alguseks. Sellesse kuulus hulk üliõpilasi, luuletajaid ja haritlasi, kes moodustasid kireva ning heterogeense rühma, mille liikmeid sidusid luuletajaga erinevad põhjused ja motiivid.