Seda, et Mugur on linnapeana lihtsalt hunnik õnnetust, ei osanud arstide ja nende patsientide partei, nagu Tartu reformierakondlasi pärast Ansipi avariid kutsuti, uneski aimata. Tartu nägi poolteist aastat tõelisi muguripäevi. Linnavalitsus oli peaaegu otsustusvõimetu, kõik venis. Igavesti ei saanud see nii kesta. Viimaseks piisaks karikas sai Muguri heakskiidul Tartu laululavale linna rahast antud hiigellaen, mida polnud lootustki tagasi saada. /---/
Tartus oli aegade hämarusest alates kuhjunud hulk probleeme, mida veeretati nagu kuumi kartuleid ühest aastast teise. Mida teha Treffneri gümnaasiumi laguneva hoonega – kas ehitada uus või remontida vana? Kuidas korrastada linna soojamajandus, kus omavahel purelesid kaks kiratsevat ettevõtet? Kuidas muuta suure kahjumiga töötav ühistransport taas kasumlikuks? /---/
Eriti hulluks oli asi läinud muguripäevade aegu, kui miski enam ei idanenud ega mädanenud. /---/
Ansip alustas Treffneri gümnaasiumist. Ta otsustas vana hoone renoveerida, sest uue ehitamise korral oleks vana ikkagi tulnud korda teha ja raha oleks kulunud topelt. Seejärel tõstis ta linnarahva meelehärmiks bussipileti hinda, sulges mõne peaaegu sõitjateta liini – ja seni miljoneid kroone tuulde lasknud bussiettevõte sai jalad alla. Soojatootmise korrastamiseks alustas ta läbirääkmisi kahe ettevõtte ühendamiseks ja mahamüümiseks mõnele kogenud ja investeerimisvõimelisele ettevõtjale. /---/
Linlaste enesetunnet tõstis seegi, et Tartu ilmus tasapisi taas Eesti poliitilisele kaardile. Üle pika aja oli tartlastel linnapea, kes söandas riigivõimule vastu vaielda ja sekkus suurde poliitikasse. Kui siseminister Jüri Mõis tahtis 1999. aastal eelarve kärbete tõttu järsult politseinike arvu vähendada, siis oli just Ansip see, kes linnarahva turvalisuse huvides selle vastu välja astus. Ansip vedas vägikaigast ka sotsiaalministri Eiki Nestoriga, kui riik süüdistas Tartu linnavõimu tudengitele toimetulekutoetuste alusetus jagamises ja nõudis raha tagasimaksmist.
Kõige laiema raja rahva südamesse tallas Ansip aga 1999. aasta kevadel, kui algatas koos ülikooli rektori Jaak Aaviksooga annetuste kogumise Jaani kiriku taastamiseks. /---/
Ansip võttis Jaani kiriku taastamise linnavalitsuse kontrolli alla. /---/
Rahva tõelise tunnetetulva vallandas nii tundetu asi nagu katuseplekk. Enne sõda oli Jaani kiriku torni katnud vaskplekk, nüüd tahtsid muinsuskaitsjad kasutada tsinkplekki, sest see oli märksa odavam – ja sedajagu muidugi ka kehvem. /---/
Koos Tartu ülikooli rektori Jaak Aaviksooga kutsus ta inimesi appi kiriku katust taastama. Tartu Raadio ja Postimehe abil korraldatud annetuskampaaniaga loodeti õige katusepleki ostmiseks koguda 100 000 krooni, ent koguti ligi kolm korda rohkem. Inimesed olid pisarateni liigutatud, et neil lubati linna ühe ajaloolise sümboli taastamisel kaasa lüüa. Hoogu andis juurde president Lennart Meri, kes tegi oma kultuurirahastust esimese annetuse just Jaani kirikule ja saatis ka oma isiklikust palgarahast 100 krooni. Iga annetaja sai mälestuseks lihtsa katuseplekist medalikese ja raha kogunes lõpuks nii palju, et selle eest telliti kirikule Saksamaalt ka tornikellad.
Asukoht teoses
