Mälestused. IV, Kandilised sambad. Ülikool. Tartu kõrtsielu omapäraks...

Tartu kõrtsielu omapäraks oli see, et enamik lokaale paiknes kesklinnas, täpsemalt ülikooli peahoone läheduses. Nii on see praegugi, mil kõikvõimalikke pubisid on siginenud ka Tartusse nagu seeni pärast vihma. Ikkagi on nendega kaetud eeskätt üks, äärmisel juhul kaks linnasüdame ruutkilomeetrit. Sealt kaugemal valitseb tühjus nagu suvalises „depressiivses väikelinnas“ (nt. Riia mäelt mööda Võru maanteed minnes pole kilomeetrite kaupa ühtegi lokaali). Otse peahoone nurga vastas asuva „Volga“ restorani külastamiseks oli natuke rohkem raha tarvis, aga sealgi peeti aeg-ajalt olulisi pidusid, mis venisid väga pikaks, lõunast kuni kõrtsi sulgemiseni. „Volga“ suur pluss oli interjöör: kuigi polnud kabinette selle klassikalisel kujul, leidus siin hulganisti soppe ja nurgataguseid, mis võimaldasid mõnusat privaatsust. „Volgaski“ käis niihästi õppejõude kui ka üliõpilasi.

Väga tähtis koht oli rahvasuus „Mišaks“ ristitud püstijala-veinibaar, mis asus peahoonest Ülikooli tänavat mööda sadakond meetrit Tähtvere suunas. Vaevalt keegi teab, mis nimetuse all see paik ametlikes dokumentides figureeris, oma praeguse nime oli baar saanud samanimelise teenindaja järgi. „Mišas“ võeti napsi, enamasti kuiva veini või midagi „peedika“ laadset (s.t. piiritusega tugevdatut) ning tehti väljas ukse kõrval suitsu. Kuigi see oli olemuslikult n.-ö. kähkukakoht, tuli ette, et sinna lipati loengu vaheajal, aga loengu teise poolde enam ei jõutudki. „Miša“ suleti vist uue Eesti aja alguses. Pärast on sama koha peal olnud karske kohvikuke, pesupood ja võib-olla veel midagi. Oleks minu olemine ja tegemine, paneksin sinna seinale tahvli: „Siin asus „Miša“, kus jõid paljud väärt inimesed.“

1970-ndate algul rajati väike kohvik Raekoja platsi ääres asunud linna kultuurimajja, kuhu pääses Hariduse tänavalt ja kus käis ka „Werneri“ publikut. Selles, „Ewa Brauniks“ kutsutud baaris töötas tükk aega Milvi Koppel, „Vanemuise“ palgal olnud daam ning näitleja Jaan Kiho elukaaslane.

Vahel sattusin Vallikraavi tänaval asuva hotelli „Park“ kohvikusse, mis oli küll pisike ja teenindas esmajoones hotellikülalisi. Seal kohtas ka haritud inimesi.

Ülikooli peahoone keldri võlvide all paiknes „Sophokles“, mis oli rõskevõitu ja kus napsi ei pakutud, aga see asus käe-jala juures ning sinna oli mugav loengu vaheajal joosta, eriti kui väljas paukus pakane.

Populaarne oli söökla „Võit“ pukibaar enam-vähem Raekoja apteegi vastas teisel korrusel. Enamasti tuli seal algul seina ääres seistes vaba kohta oodata. Söödi praadi, aga vahel istuti ka pikemalt. Pukibaar kuulus kõrtside kujuteldavas pingereas kuhugi poolpeente hulka. Kõrval asus söökla, all piimasaal. Samas hoones, natuke ülikooli peahoone poole minna oli „Valli“-nimeline püstijala kohvibaar, alkoholivaba (hoopis midagi muud kui selle praegune nimekaim Tallinnas kino „Sõprus“ kõrval!). Lapsepõlves (vanaemaga linnareisil käies) oli minu jaoks olnud kõige tähtsam kohvik Raekoja platsil asunud nn. pontšikubaar, kus külastajate silme all valmisid rasvas tainarõngad, mida nüüd nimetatakse sõõrikuteks. „Säde“ kohvikut, mis asus peaaegu Raekoja platsi kõrval (praeguse „Zum-zumi“ asemel) külastasid peamiselt õpetajad ja teenistujad. Ei suuda meenutada, kas hilisem küllalt tuntud toidubaar „Taara“, mis asus politsei arestikambri vastas ja kus mitmed mu nooremad tuttavad on ohtralt „Zubrovka“-taolisi jooke timminud, oli juba toona käidav koht või veel mitte. Praeguse tuntud hiina restorani „Tsink-plekk-pang“ asemel oli „Tempo“ – allkorrusel dieetsöökla, üleval kohvik, kus ka sai teinekord istutud. Kohvik „Sigma“ asus üsna kõrvalises kohas, enam-vähem Riia maantee ning Filosoofi tänava ristil.
/---/
1960-ndatel tegutses suviti Emajõe kalda ääres Lutsu ausamba ligidal jõelaeva pardal väga kuulus „Santa Maria“, aga sinna pole minu jalg kahjuks sattunud. Rääkimata juba Kvissentalis – Emajõge pidi ülesvoolu – asunud kõrtsist, mis suleti vist siis, kui käisin alles viiendas klassis.
/---/
Restorane oli Tartus viis. Esinduskõrts „Kaunas“ oli pidulikum koht, sinna lihtsalt niisama läbustama ei mindud. Šveitserid olid valvsad, ja nagu mujalgi restoranides, nõuti õhtuti lipsu (millest Mati Unt on kirjutanud oma „Mattiases ja Kristiinas“). „Kaseke“ asus Tähe tänava alguses, see oli mulle nurgatagune ja tundmatu maailm. „Tarvases“, mis paiknes kaubamaja ühes tiivas, käis osa tudengeid sõjalise õpetuse lõunavaheajal. Mitmete mu tuttavate seas oli väga populaarne raudteejaama restoran. Näiteks ajaloolaste hard core käis reeglina just seal pead parandamas (Võiks koguni öelda, et see kuulus rituaali juurde.)