Mälestused, IV. Nagu ilmselt mitmel...

Nagu ilmselt mitmel teisel noorel inimesel tolleaegses Tartus on minu seltskondlike sidemete tekkes olnud oma roll Matti Miliusel. Nimelt oli ta kohalikus kultuurielus juba sellal (ja arvatavasti on olnud hiljem aastakümnete vältel) iseäralikul positsioonil. Ühelt poolt suhtles ta vaimuelu rohujuuretasandiga, noorte ja roheliste pürgijatega, kellest lõviosa moodustasid igal sügisel Tartusse „loksuvad“ esmakursuslased. Ta oli neile kättesaadav, kuna ta isik ei äratanud säärast aukartust nagu mõnede korüfeede oma ja temaga oli seetõttu suhteliselt hõlpus tutvuda. Teiselt poolt võeti teda ennast vastu ka „ülemates“ ešelonides ja „paremates“ perekondades – vahel küll pika hambaga, tögamisi-muigamisi, aga siiski võeti. See tähendas aga seda, et poolautomaatselt võeti vastu (seda nii otseses kui ülekantud tähenduses) ka neid, kes Miliusega kaasas juhtusid olema. Seega oli noorematel ja vanematel „olijatel“ võimalik Miliuse kaudu omavahel kontakti leida. Nõnda on Miliusel olnud meie kultuuris lisaks teistele (näiteks kunstnikelt piltide „välja rääkimisele“ ja – osalt seeläbi – oma rikkaliku kogu loomisele, Uku Masingu, Elmar Salumaa jt. vaimusuuruste tekstide masinal paljundamisele, „Karjamaa“ ja veel mõne käsikirjalise almanahhi koostamisele) ka suhtekorraldaja või seltskondliku määrdemeistri roll. Tema vahendusel tutvunesid isekeskis mitmed, kes pärast ajasid asju tema abita ja täiesti teisel tasemel, aga Milius oli sellesse ikkagi oma väikse panuse andnud. Mattil oli vist päris hea nina selle peale, kellest võib tulevikus midagi „saada“. (Muide, kui tagasi vaadata, siis tuleb tunnistada, et kõikidele ta veidrustele vaatamata on tal pikas perspektiivis mitmes suhtes õige intuitsioon olnud.) Kokkuvõtlikult: Miliusega tutvumine oli paljude jaoks omamoodi hüppelaud.