Mälestused. II, Võru tänav. Lapsepõlv. Ometi tundub mulle...

Ometi tundub mulle veel nüüdki, kui astun Tartu uue koleda kaubamaja kõrval bussi (mis vaatamata kõikvõimalikele vahepeal toimunud liinide ümberkorraldamistele kannab imekombel ikka veel numbrit 4), et ma tunnen iseäranis eakamate inimeste puhul ära, kes on meie Võru tänava lõpu kandi põlisasukad, kes uustulnukad. Vaatan neid taltunud, parkunud, võib-olla mitte alati kõige kaunimaid, aga nii lähedasi linnastunud maainimese nägusid. Ikka veel arvan tundvat selles bussis natuke Lõuna-Eesti hõngu. Aga varsti ei jää sellest muidugi enam midagi järele.