Isad ja pojad. Nad läksid lapsega...

Nad läksid lapsega käsikäes üle platsi, mis vaksali puukorpuse ees laius, möödusid kioskitest, sammusid piki puiesteeäärset aukliku asfaldiga kõnniteed südalinna suunas. Tartu tundus tühi, vaikne ja soe. Paremale ja vasemale sirutuvatel kitsastel uulitsatel sõitsid aeg-ajalt üksikud salapärased autod, nagu viiksid nad linnast eemale veel viimaseid sealviibijaid. Vahel harva tuli ja keeras keegi nurga tagant välja, jalutas või kiirustas kuhugi. Herbert tundis neid paiku hästi. Läheduses asus keskkool, kus tema ajal linna kuulsamaid pidusid peeti. Koolil oli oma orkester, võib-olla sellepärast meelitas ta huvitavamat publikut. Iga nurgapealne ja kangialune surus nüüd Herbertile peale lõputult hargneva mälestusterea. Ta seisatus ukse ees, mille kohal rippus roostes plekksilt „Joogid”. Talle meenus, et kunagi oli ta selle all suudelnud ühe Ülejõelt pärit tüdrukuga. Herbert mäletas seda täpselt. Neiu tundus ohtlik ja ahvatlev. Ta oli koolist välja visatud. Herbert vajus mõttesse. Laps kükitas sellal trepi kõrvale, nohises ja nokkis midagi maast.
Teosest