Talv Eedenis. 1. osa. Üldisemas mõttes teevad...

Üldisemas mõttes teevad mind õnnelikuks kõnelevad kruubid ja sosistavad seebihelbed. Need on vaid osa meie Haldjapere laulukoori häältest. Väikelaste loovustundides teevad häält lõngajupid ja toiduained, liiv ja kliister, liim ja kõik variatsioonid paberit, tühjad karbid ja riidetükid, värv ja savi. Rull ja pool, karp ja toos võib olla tavamõistes oma ülesande täitnud ja end ammendanud, aga Kristi Terepi ja minu Haldjaperes ta nüüd alles õieti laulma hakkab. Kütuseks titemammade rõõm kodust välja pääseda ja mudilaste varajase sotsialiseerumise vaimustus.

Konkreetsemalt teevad mind õnnelikuks sellised hommikud nagu näiteks selline. Oleme oma seitsmest haldjapererühmast ühe põnnidepundiga lõpetanud tunnipikkuse laulmise-mängimise-maalimise-sodimise. Lapsed on üleni värvised ja kliistrised. Mõni joriseb, sest emme ei luba meisterdamiseks mõeldud, roosaks värvitud kliistrit ära süüa. Enamik ei taha riidesse panna, sest Tartu Lille tänava majas on soe. Akna taga olev Tigutorn ei tekita siit vaadates mingeid analüüse ega arvutusi-arvustusi, kui pahasti selle ehitajal ikkagi läks ja mis meist kõigist saab.
/---/
Õppisin ülikoolis taani filoloogiks, abiellusin ja jäin seoses abiellumisega tartlaseks. Mu neiupõlvenimest Kohver sai abielludes unelmate Tähepõld – ja ma ise sõbrunesin siis, kui tütreke Mirtel oli tilluke, beebikoolis Kristiga. Hakkasime kordamööda teineteise kodus koos käies kõikvõimalikke loovuskavasid ette valmistama: tegime ise laule, mõtlesime välja rakenduse niidipusadele ja vatipadjakestele, nööpidele ja pallidele, kellukestele ja patjadele. Ühel hetkel saime aru, et me oleme mudilasringi asutamise lävel. Avasime selle Lille tänavas ise ennast üha täiendades, Soomes juurde õppimas käies – üle 7 x 10 lapse me ringitada ei jaksaks. Siis tuleks juba juhendajaid ja kõiki vahendeid juurde tekitada. Nagunii avasime sel hooajal ka kaks rühma Rütmilotasid – tantsu ja lauluringid natukene suurematele.
Teosest
lk 172–173