Naisena sündinud. Vanda rääkis iseäralikust...

Vanda rääkis iseäralikust Annelinnast. Vana-Tartu sakilisest sabast, mis on otsekui lendu tõusmas oma kohatuses ja mis on kõigutamatu oma lõplikkuses. /---/

Tartu, see oli superlaokil bussijaam öise jõe ääres. See oli keskuse kastmajade lai irvitus. Linnasüdame mäestikule poogitud teenindusmonstrumite üleolek vanast, elusast linnast. Tartu oli neurootiline tänavaräga, kus hooned meenutasid halvasti haakuvaid teatridekoratsioone. See oli pussakas linnasüda salapärase arhitektuuri ja maitselagedustega. Naernuks nagu külma, salalikku tartlasemuiet. Sellist, nagu tema elanikelgi. Kuidagi eriliselt upakil aiad, mis Supilinnas rääkisid stiilist, Tähtveres kõduvast intelligentsist, Tammelinnas jõuetusest ja kodukultuuritusest.

„Ma ei salli Tartut tema enesekindla saamatuse ja soikumise pärast. Nagu lääge, roiskuv hunnik,” kirus merelaps Astra.

Vanda piidles Sõbratari: „Kas pole mitte liig oma isekais sõnus alandada linna, mida on läbi põlvede ehitatud. Siin on palju inimesi, kes saavad olla õnnelikud just siin. Muidugi see, et teie olete harjunud teise, merise provintsiga, on iseasi. Sellest ei saa te tõepoolest eluilmaski lahti. Ainult hoiduge endale mõistetamatu kirumisest. Jumal näeb ja ärritab Tartu teie vastu.”

Alati halvustav ja õpetav Vanda.

Astra maigutas ehmunult. Isikustatud Tartu, keda Jumal ei lubanud halvustada? Tüdruk vaatas jäigalt suitsetavat naist ning tal oli tema hangunud hõbe-musta kõrval võõras.

„Teie ju ka ei armasta Tartut.”

„Mitte üks põrm. Mullegi on ta võõras, pingestamata ja igava näoga. Küll aga oskan nautida Tartu varjatud võlusid. Äärelinnades, inimeste hulgas... Tõsi, seegi ammendab ennast, niipea kui stuudium võimaldab, lahkun siit linnast jäädavalt. Ma tahaksin siiski näidata teile üht võimalust Tartus elada. Täna õhtul Annelinnas.” Vanda tõusis.
Asukoht teoses
lk 201–202