Tartu oli minu kooliaastate ajal noori täis, baltisaksalik mugav puhas ülikoolilinn. Üli- ja kooliõpilased kandsid vormimütse ja see kaunistas väga tänavatel möödujaid. Igal pool vilksatasid tudengite teklid – valged ja mitmevärvilised korporantide „värvid“. Korporatsioone oli palju. Korraldati tõrvikutega rongkäike, oma juubelipäevadel sõitis järjekordne korporatsioon laiali vedruvankritel (Zweispenner). Meie oivaline ajalooõppejõud – Berendt – käis alati mööda tänavat, ümbritsetud üliõpilastest. Naisõpilast kohates võttis mütsi peast ja tegi kummarduse. Silmapilk haarasid kõik tudengid peast oma „teklid“.
Asukoht teoses
lk 43
