Jõemütoloogiad ehk Peipsi järvistu indiaanlased. Üks väheseid kohti...

Üks väheseid kohti, kus kuivem maanina ulatub mõlemal pool kallast otse jõeni, on Tartu. Täpsemalt Laia tänava otsas paiknev Vabadussilla ase. Seal asus teadaolevalt ka vanim jõeületuskoht, mille juurde tekkis kunagi Tarbatu muinaslinn.
/---/
Nii on Tartu üks muistne Ürg-Emajõe ületamise koht. Paik, mis ehitas silla nii otseses kui ka ülekantud tähenduses Lõuna- ja Põhja-Eesti vahele.
/---/
Ajas veel kaugemale tagasi minnes võiks Tartu vabalt kuulutada ka evolutsioonipealinnaks.
/---/
Esiteks on Tartu vanus kaunis suhteline mõiste. Kui tahame Tartu vanuse tuletada kirjakultuurist ehk siis säilinud kirjalikest allikatest, siis kujuneb linna eaks ligemale tuhatkond aastat. Nestori kroonika andmetel võitles Jaroslav Tark 1030. aastal tšuudidega ja asutas Tartu linna. Kui tahaksime tuletada Tartu vanuse arheoloogiast, siis paleoliitiline asulakoht Ihastes ei jäta kahtlust, et Tartu piirkond oli asutatud juba pea 10 000 aastat tagasi. Kui me saaks pärida Tartu vanuse järele 19. sajandi ühe legendaarsema geoloogiaprofessori Hermann Asmussi käest, siis võiks Tartu mütoloogiline vanus küündida hoopistükkis 400 miljoni aastani. Just nii vanad on Aruküla koobastest Asmussi leitud rüükalade säilmed. Devoni rikkalike leiukohtade järgi võiks Tartu vabalt kuulutada evolutsioonipealinnaks. Kui vaatame asjadele laiemalt, liigitades evolutsiooni hulka ka inimesed, siis võib öelda, et nii evolutsiooni (Baer), inimkultuuri (Lotman) kui ka universumi (Einasto) kõige põnevamad mudelid on sündinud just Tartus.
/---/
19. sajandi algul juhtus Eestis midagi täiesti ebatavalist. Taasavatud Keiserlikust Tartu Ülikoolist sai toonane maailma loodusteaduste tippkeskus, mis sünnitas terve hulga julgeid ja ebaharilikke mõtteid. Ma ei tea, kas keegi on tulnud selle peale, et mõte maailm nii ajas kui ka ruumis läbi uurida sündis enam-vähem ühel ajal ja ühes kohas – nimelt Tartus. Mitmed ümbermaailmareisid planeeriti 19. sajandi algul just Keiserliku Tartu Ülikooli looduskabineti kogude täiendamise tarvis (näiteks Otto von Kotzebue ja Adam Johan von Krusensterni ilmareisid). Nende kogude baasil sündis hiljem Tartu Ülikooli loodusmuuseum. Hermann Asmussi paleontoloogia ja Karl Ernst von Baeri embrüoloogia olid aga teiselt poolt omamoodi „ajarännakud“ evolutsiooni radadel. Samal ajal teostas ka Wilhelm Struve oma kuulsaid ilmaruumi mõõtmisi. Struve teostatud tähe kauguse mõõtmine oli tolleaegse astronoomia tippsaavutus, tema geodeetiline kaar aga andis tubli tõuke geograafia ja kartograafia arengule. Lisaks oli Struve mees, kes mõõtis esimesena 1819. aastal meie kalli Munamäe. See on kõige ehedam näide ajahetkest, mida Lotman nimetab plahvatuseks kultuuris. Tartus juhtus 19. sajandi algul tõepoolest midagi enneolematult suurt.
/---/
Huvitava kokkusattumuse tõttu asuvad Tartus Vanemuise tänaval kõrvuti kaks maailmakultuuri jaoks üsna tähelepanuväärset arhiivi: viimane enam-vähem terviklikult talletatud maagilise mõtlemise süsteem ehk Hurda kogudest alguse saanud Eesti Rahvaluule Arhiiv ja ülikooli loodusmuuseum kui üks 19. sajandi loodusteadusliku mõtte sünnipaiku. Üks kuulus „tippteadlastele“ (baltisaksa aadelkond kehastas omal moel ka tolleaja teaduse eliiti), teine oli aga puhtal kujul „maarahva“ leiutis. Kui keegi tahaks kusagile rajada sümboolse silla looduse ja kultuuri vahele, siis kõige lühem vahemaa selle idee teostamiseks asub Tartus Vanemuise tänaval kirjandusmuuseumi ja Vanemuise õppehoone vahel.
Kui nüüd veidi meelevaldselt katsuda üles lugeda läbi aegade Eestis sündinud kõige suuremad ideed, siis nende hulka peaksid tingimata kuuluma Karl Ernst von Baeri avastatud embrüoloogia seadused, Juri Lotmani kultuuriteooria ning Jaan Einasto universumi kärgstruktuuri mudel.
/---/
Kui nimetada viimaste kümnendite globaalse haardega Tartus sündinud teaduslikke paradigmasid, mis mõjutavad kindlasti üsna oluliselt 21. sajandi teaduslikku mõtlemist, siis tuleks ilmselt veel mainida Martin Zobeli bioloogilise mitmekesisuse mudeleid ja Richard Villemsi töid arhegeneetika vallas. Viimane teadusharu korraldab praegu põhjalikult ümber ajaloo- ja keeleteaduse kogutud materjali, kuidas rahvad on ajalooliselt rännanud. Muu hulgas kinnitab see, et keele rännutee võib olla hoopis erinev hõimu enda liikumisest – keel võib rännata rahvast üsna kaugele. Teadusmõtte poolest kuulub Tartu vaim maailmateaduse absoluutsesse tippu kahtlemata ka 21. sajandi künnisel.
Teosest
lk 129–133