Ülikooli peahoonet ehtisid kuuseokstest ja pohlavartest põimitud vanikud-pärjad, sinimustvalged lindid-lipud. Aga Tähetorni-poolsel katuseotsal kükitas endiselt „vene sibul“ – polnud jõutud veel kõrvaldada.
Fuajees ja koridorides põlesid gaasi- ja petrooleumilambid. Ruumid olid õdusalt soojad. Nagu hiljem pidulistele aru anti, võis ülikool kütta viit keskkütteahju ja seitsetsada kahtkümmend kuut tavalist; lisaks loomaarsti-instituudi seitsetkümmend viit.
Jaagupitki tervitas ülikooli vana šveitser, Friedrich Siimon, endiselt sirge seljaga, korralikus kuldse kraega mundris. Maja püsielanik; temal oli hoovil oma väike pirni- ja õunapuuaed; teati, et ta kasvatavat ka kanu. Aga vähesed teadsid, et uksehoidjal ja Eesti rahvusliku liikumise juhil Carl Robert Jakobsonil on ühised esivanemad. /---/
Saaliski see põhjamaine igihaljus: kuused, pohlad, kollad. Kuid ka lõunamaa ilupuid ja põõsaid silmas ta rõdult alla vaadates: loorbereid, mürte. Ülikooli botaanikaaia kogusid polnud venelased ära viinud – polnud suutnud.
Asukoht teoses
lk 68–69
