Tänavatel sõitsid saanid. Aga nägi vankreidki. Emajõelt oli turgusid tihendav nahksild juba üles võetud ja kaldale talvekorterisse paigutatud. Esialgu kattis jõge veel õige habras ja ohtlik jää. Ikka pidi keegi niisugusel ajal teistele hoiatuseks jää alla kaduma – kevadeni. Tänavu veel mitte. Värske lume lõhn; peaaegu igal kesklinna tänavanurgal segunes see hõrgutava kohvi ja magusa koogi aroomiga. Jaagup mõtles: kunagi „otsisid“ nad Elsaga võimalust oma kohvimaja avada... Elsal puhasvalge põll ees, põsil naerulohukesed; küll nad oleksid teeninud!... Nad astusid huvi pärast postkontorisse: tsaariaegne „škaf dlja võdatši prostoi korrespondentsii“ oli alles. Ja üle Rüütli tänava Jurjevskaja Gimnazija Imperatora Aleksandra Blagoslovennovo... Siis jalutasid nad jälle Emajõe äärde. Kääru kohal oli jõgi lahti; vesi auras. Kuskil siin lähedal oli Balti tehas avanud metallist surnupärgade valmistamise töökoja. Imelik, mõtles Jaagup, et tolle õudse parveõnnetuse viimane ohver oli nimelt siin vee alla vajunud.
Asukoht teoses
lk 54–55
