Jaagupi meelest käis sõda juba linna seeski. Kahuripaugud ja plahvatused kostsid puhuti nii valjult, et ta mõnikord jalapingilt üles hüppas ja välisukse juurest maja sisemusse taandus. Kuna aknaklaasid õhusurvest värisesid, ei hakanud ta aknaluuke puutumagi. Paaril korral vihises midagi üle Karlova, nii et Jaagupis süvenes kartus saada tabatud mõne juhusliku granaadi läbi. Ta hoidus vaistlikult ahju ligi, mis oli siiski kivist ja andis sooja. Keldrisse varjumisest ei tahtnud Jaagup mõeldagi – sinna, rusude alla, elusalt! Ühel vaiksel hetkel palus Jaagup Jumalat. Et Jumal jätaks terveks tema varjupaiga, ja ka selle maja kus olid peidus tema ema ja Liisa. Ta ei teadnudki, et Liisat nii väga rõõmustanud Kuperjanovi partisanid liginesid linnale Emajõe jääd pidi. Ja et raudteed mööda veel soomusrongid. Et Tähtvere väljal, kus Jaagup kahe aasta eest Elsa ja Leoga suuskadel lustisõitu tegid, sumasid põlvini lumes soomusrongi dessantlased. Et Tähtveres kestis lahing üle tunni. Kuni vabastajad tungisid üle Õhkamise allee, Üles Tähtvere parki. Ja siis olid nad juba Toomel, Rostovtsevi eraülikooli, „Heliose“ keemiavabriku juures. Paugutamine lähenes järjest enam Väike-Tähe uulitsale. Mitu mürsku lendas üle Karlova. Kõrgelt, „lauldes“. Keegi pööningule roninud koolipoiss näinud oma ihusilmaga üht sellist vihisemas läbi vareseparve, millest pudenes alla mitu lindu ja hulk sulgi.
Asukoht teoses
lk 53–54
