Ene. Nime vaev. Hommikul kella kuue...

Hommikul kella kuue ajal hakkab lähedalasuv maantee undama. Märkan seda tahes-tahtmata ja päeva jooksul korduvalt, kuid hommikuti on helid eriti lõikavad. Helid ütlevad mulle, et olen ajutine, et seda teed vajatakse rohkem kui mind ja viis kuni kümme korda kuuskümmend korterit ühes elanikega on samuti ajutised ja ajutised on ka need suvitajad, kes Anne kanali ääres kahe silla vahelisel liivaribal kevadest sügiseni suitsuvinguses õhus oma kehi tervislikuks turgutavad. Müra on mõõdetud (andmed avaldati isegi „Edasis”) ja see ületab lubatud fooni ainult kaks korda. Õhu saastatuse ning puhketsooni tervistusprotsendid on minust millegipärast mööda libisenud, sest ma ei taha oma korteritki koduks kutsuda, rääkimata maanteeäärse liivariba nimetamisest rannaks. Nagu sööksin bensiinist ja tolmust rasvaseid maasikaid, millest on säilinud värv, kui hallikas tomp lahti hammustada. Neid on meie teede ääres küll ja küll. Kaitsetud ja punetavad kehad tekitavad minus just nii kohatuid võrdlusi, kui siin kirjeldan.

Meie elu on ajutine, ütleb mulle iga asfaldiauk, repetav majanurk ja seintest läbikostvate mõttevahetuste, tülide ja armastamiste hääled. Ruumilises kitsikuses üleskasvanud rotte on uuritud. Meid uurida ei saa, sest kui kord selle juurde tullakse, oleme välja surnud. (Öösel mürises taevaski ülelendavaist lennukeist, sellepärast on mu kirjeldused tänasel varahommikul eriti sünged.)

Teosest
lk 117