Lambanahkne kasukas. Linn tundub igatahes...

Linn tundub igatahes turvalisem, vaatamata sellele, et viimasel ajal muust kui pommiähvardustest, lõhatud autodest või pussitamistest ei kuulegi. Isegi kärjetaolistes majades asuvad korterid näivad mulle nagu kindlused kõliseva kontkõva maa taustal: kui lund veel ei ole, tunnen end kõndivat matmata luudel. Kevaditi nii rammus ja vänges pehmuses aurav muld mõjub oma sigitava jõu tõttu hoopis paremini. Selles pole mitte ainult lootus, et rohi tärkab, vaid ka kindel teadmine, et nii saab kesksuvelgi olema.

Aga ma alustasin turvalistest kärgkorteritest, kus elu ei maksa midagi, elul pole hinda, surm on kui möödavilksatav kaader isikusetust filmist, milles igaüks meist (olgu ohvri või tapjana) on vaid juhuslik statist. Aeg olevat niisugune, aeg on üleminev vahemik Ida-Euroopast Päris-Euroopasse, ning kui keegi veel tajubki elu ja surma piiri, on keha juba jahtunud ning teadvustavad sõnad mõttetud.
Teosest
lk 91–92