Vastasasuva ülikooli raamatukogu hoone tuhmide tänavalampide rea taga mõjus rahustavalt.
Kui ta massiivset, just nagu maast kasvanud hoonet tähelepanelikumalt silmitses, märkas ta ka kitsaid vaatepilusid, piklikke plokkide vahele pressitud aknaid. Talle tuli meelde raamatukogu direktori Laine Peebu mõttekäik: algul aknaid ei olnudki planeeritud, aga lugeja seisukohalt on väga vajalik, et ta näeks kas või seda, missugune ilm on väljas.
Hildegard oli akendega nii harjunud, et ta ei kujutanud ette, kuidas oleks elada nii, et ruum ja väline ilm on teineteisest täielikult eraldatud.
Need aknad olid tõesti kitsad, hädapärast ja viimasel hetkel seina sisse võideldud, kuid naine teadis omast käest, mis väärtust nad kujutasid.
Asukoht teoses
lk 182–183
