Katkuhaud. Kui ma öö...

Kui ma öö peale jäin, sõitsin taksoga, peatusin Aardla tänava ööpäev läbi avatud viinapoe ees, ostsin sealt suitsu. Linn magas. Tänavad olid tühjad. Ma olin ainus inimene maa peal ja mu süda valutas, kuigi põhjust nagu ei olnudki.

Kui läksin varem koju, istusin Soinaste bussipeatuses, vaatasin vastasmaja ees kasvavat kaske, ah, kuidas ma seda kaske vaatasin, tuul liigutas kollase- ja pruunikirjuid tänavavalguslampide kiirgusest viirutatud lehti, kui ilus oli elu, kui kaunid olid puud ja see pimeduse kasvades lähemale koolduv kõrge taevaski.

Ka see tänav oli sel kellaajal tühi, sirge avar tänav, kahel pool hoolitsetud majad ja kodud, ma istusin paviljoni klaasmajakeses üsna üksi ja mõtlesin: Homme on kõik teisiti. Homme tuleb Tõnu, homme avanevad pilved ja kõik on nõnda kui inimestel muistegi, aga ma ei teadnud enam ammu, kuidas oli muiste, mis oli täna, ja homme oli pikkade pimedate tundide taga.

Teosest
lk 52