Joosep ja Potivari naine. Aga kodanlased ei...

Aga kodanlased ei mõtelnudki „mokka maas“ pidada. Jaan Tõnisson kutsus olukorra hindamiseks ja edaspidiste sammude arutamiseks Tartu Ülikooli aulasse kokku organisatsioonide esindajate koosoleku. Kiltsist läksime Paavliga mõlemad, mina Karskuse seltsi ja Paavel töölisühingu poolt. See esimene eesti parlament, kus mõõdukad ja radikaalsed voolud jõudu katsusid, meenutas kevadise suurvee lainetamist, kus veehulgad on purustatud tammi tagant vabadusse pääsenud. Koosolekul olid sotsialistid koos kodanlike radikaalidega enamuses, seepärast lahkus Tõnisson oma pooldajatega aulast ja siirdus Bürgermusse saali, mina kindla ja vaimustatud jüngrina temaga kaasas. Paavel jäi muidugi aulasse. Seal tehtud otsused olid vesi tema veskile. Bürgermusses tehtud mõõdukaid otsuseid pooldasin kogu hingest. Astusin sealsamas äsjaloodud Eduerakonna liikmeks ning võtsin endale julguse minna Tõnissoni jutule ja küsida, kas ta annab mulle luba asutada Kiltsis erakonna osakonna. Sain selleks suure mehe õnnistuse. Lahkusin Tartust ülevas meeleolus.
Teosest