Päikesevanker. Kuid midagi tollest...

Kuid midagi tollest välisest elurütmist õhkus üliõpilastestki. Nad ruttasid loengule täiskiilutud bussides, lippasid jooksujalu piki jääkirmes tänavaid, tulid üle sildade, kus tuul vihaselt riideid rebis. Tõttamises fikseerisid ajud pildi pildi järel. Valgustatud ajalehekioskid, mida rünnati käigu pealt... Bussipeatused, kus inimeste rodu imeti tagauksest mahukasse sõidukisse... Need momentvõtted sündisid ja surid kiires järgnevuses, et auditooriumis uuesti ellu ärgata.
Teosest
lk 11–12