Järgnevad jalutuskäigud aina laiendasid saladusteringi, mida tuli hoolikalt teiste eest varjata. Hiirekõrvus hõbepajud ja paplid ujulaalleel kattusid õrna helerohelusega. Varsti oli vana Toomemägi lausa üle külvatud rohekaskollastest vahtraõisikutest. Siis hakkasid aedlinnades õitsema sirelid. Päikeses helklev Emajõgi värskelt ülevärvitud paatidega, esimesest äikesevihmast pestud tänavad – kõik rääkis kevade võidutsemisest ülikoolilinnas.
Tegelikult tallasime Toomemäel, Emajõe ääres, Botaanikaaias ja Raadi pargis tuntud radu, ent nagu kõik armunud, nii pidasime endidki kogu selle looduseilu kolumbusteks. Meil tekkisid „meie hõbepaju“ ujulaalleel, „meie pink“ Tähetorni juures ja koguni „meie sõber“ Botaanikaaias, kus ümmarguse lilleklumbi keskel istub jalatallast pindu tõmbav pronksist poisike.
Asukoht teoses
lk 39
