Emajõe vasakkaldal oli juba 18. sajandil kasvanud linn. Ühendusteedeks üle Emajõe oli kaks silda: Kivisild Suurturu ja Raatuse (1. mai) tänava vahel ja puusild Laia ja Vene tänava vahel. Lisaks neile pandi hiljem liikuma ka parv jalakäijate ülevedamiseks söögiturult kalaturule. /---/
Ja Ülejõe-rajoon, Emajõe vasakkallas? Ka sellel oli oma vanalinn, küll mitte keskaegne, ent ikkagi rajatud juba 18. sajandil piki jõe keerukat kaldajoont, sildade vahelisele alale. Samaaegselt Suurturu-, liha- ja söögituru-äärse hoonestusega oli ka vasakkaldal, Raatuse (1. mai) tänava suudmes tekkinud oma turuplats, ehitatud esinduslik võõrastemaja, mitmed soliidsed elu- ja ärihooned; linnaosa laienes järjest piki Narva (Leningradi) maanteed, jõudes käesoleva sajandi alguseks Puiestee tänavani. Narva tänava lõik Raatuse tänavast kuni Vene tänavani paistis silma oma töökodade (plekksepa- ja majatarvete töökojad, sepikojad) ja kolme tolle aja kohta küllalt tähtsa tehasega (õlletehas „Livonia”, Bandelier’ mööblivabrik, masinavabrik). Samal tänavalõigul asus ka tervelt viis sissesõiduhoovidega võõrastemaja. Vaatamata kehvadele pinnaseoludele oli möödunud sajandi jooksul täis ehitatud kogu territoorium Raatuse tänavast kuni pärmivabrikuni, tõsi küll, enamikus ühekorruseliste puitelamutega, mida arvati lodjameeste, kalurite ja madalapalgaliste tööliste eluasemete tarvis küllalt heaks.
Sellisena on üldjoontes mu meelde jäänud pilt Tartust Esimese Ilmasõja päevilt 1914–1918.
Asukoht teoses
lk 22–23
