Mari. Minu esimene restoraniskäik. Mäletan, et tahtsime...

Mäletan, et tahtsime sõbrannaga 1980ndate lõpus esimest korda restoranilõunat sööma minna. Hinnad olid ju odavad ja meiesugustele 16-aastastele pooltäiskasvanutele oli just restoran millekski põnevaks. Vanemalt õelt olin kuulnud, et seesugusesse asutusse nii lihtsalt sisse ei pääse. Tõepoolest nii oligi, nägime oma silmaga, kui jõudsime Tartu Püssirohukeldri ukseni, mille taga oli pikk järjekord.

Pisikese luugiga raske puidust uks oli kinni ja aeg-ajalt piilus luugist kellegi nägu, mis ootajaid vaid muserdas. Arvasime, et ehk on kõik kohad täis ning sellest järjekord. Meist eespool seisis kümmekond inimest. Väljanägemise järgi otsustades soliidsed keskeas inimesed. Seadsime end sappa ja arutasime, et oodata vist ei tasu, sest kuni kõik need kohad restoranis vabanevad, oleme juba ammu nälga surnud.

Kuid siis, oh seda imet, korraga avas luugist piiluja (oober? uksehoidja?) ukse ning kutsus meid, viimasena saabunuid, lahke naeratuse ning käeviipega sisse. Piinlik oli, aga juhust me muidugi kasutasime, kogedes vist ka esimest korda, milliseid eeliseid noorus ja pikad sääred pakuvad.

Siis jäi küll väga arusaamatuks, miks inimesi üldse ukse taga oodata lasti, sest vabu kohti oli küllaga. Küllap vist ei viitsinud köögipersonal ega teenindajad erilist vaeva näha või ootasid nad „määrimist“ sisselubamise eest.