Viige talle lilli! Kõigis korterites oli...

Kõigis korterites oli üks ja seesama kopituse, naftaliini, vana mööbli segune lõhn, kemps asus igal pool ukse taga esikus. Ka toad, kus me elasime, tunduvad mulle täna ühesugused – tingimata pottahi ikka nende korduvate siniste joonistustega siledatel, paiguti täkitud kahhelplaatidel, emailkann ja -kauss pesemise jaoks, kohmakas riidekapp, lohku istutud toolid, laest alla rippuv lamp, kärbsemustaga kaetud laineline lambivari... Kõik see ei ole meie oma, kõik on pererahva oma. Määritud tapeetidel on vigurlikud lilled, mis mulle palavikus olles tunduvad kord kummaliste lindudena ja siis jälle mingite loomade peadena. Nägemused muutuvad nagu tuulest aetud pilved – veidrad pead muutuvad laineliste suletuttidega rüütlikiivriteks, kiivrid muutuvad nägudeks – kord kurvad naiselikud ja siis hirmsad vanainimese näod... Kõik see seostub minu mälestustes Tartuga. Ja voorihobuste kapjade plagin ja kellegi hooletusse jäetud aed kõrge tara taga ja tuvid Barclay de Tolly läikivmusta mälestussamba pealael ja Tartu hägune taevas...

Teosest